Juhtkiri ⟩ Valimisliit Vahva Vald

Päeva karikatuur Foto: Urmas Nemvalts

• Kunagi püüdsid erakonnad valimisliite keelata
• Nüüd on kaalukeeled pöördunud
• Mõlemad on poliitikas vahendid ühiste seisukohtade kujundamiseks

Kui õiguskantsler Allar Jõks leidis 2004. aastal, et valimisliitude kõrvaldamine kohalikelt valimistelt pole põhiseadusega kooskõlas, toetas teda 18 riigikogu liiget, vastu oli 66. Ligemale sama suure häältevahega oli see piirav seadus üle kahe aasta varem vastu võetud. Jõks võitis hiljem riigikohtus ja valimisliidud jäid alles.

Tagasi vaadates tundub isegi veider, et poliitikud pidasid valimisliitude keelamist toona täiesti normaalseks sammuks ja õiguskantsleril tuli korduvalt sekkuda.

Kuigi Jõksi argumendid jäid peale, suutsid erakonnad veenda mitu aastat kestnud vaidluse käigus paljusid kohalikke poliitikuid selles, et tuleviku kindlustamiseks tuleb parteipilet vastu võtta. Valimisliitude osakaal vähenes.

Alternatiivse ühinemisvõimalusena pole nad aga kunagi pildilt kadunud. Tänane Postimees näitab, et Rapla- ja Järvamaa omavalitsustes on valimisliitude osakaal volikogudesse pürgijate hulgas nelja aasta taguse ajaga võrreldes kasvanud. Valimisliitude pink on tihti pikem ja seni edukad erakonnanimekirjadki muundunud valimisliitudeks, näiteks isamaalased Türil või sotsiaaldemokraadid Türil ja Paides.

See pilt on mõnevõrra üllatav, sest 2017. aasta haldusreformiga muutusid omavalitsused suuremaks ja võis eeldada, et erakonnad asuvad haaret kohalikul tasandil tugevdama.

Argumendid, mida eriti maapiirkondades valimisliitude kasuks tuuakse, on lihtsad. Eeskätt valitakse endale tuttavaid inimesi, mitte erakondi. Kohaliku tasandi probleemidele erakondade üleriigiline poliitika enamasti vastuseid ei anna.

Ehk nagu Rapla valimisliitlasest vallavanem ütleb: «Lubada pensionitõuse, suuri maanteid või teenuseid, mille lubamine ei ole omavalitsuse võimuses – see on natuke naljakas.»

Ka tunnistavad kohalikud liidrid üsna avameelselt, et valimisliidu nime all õnnestub neil enam inimesi nimekirjadesse tuua, sest parteide suhtes ollakse umbusklikud.

Võis eeldada, et haldusreformi järel asuvad erakonnad haaret kohalikus poliitikas veelgi tugevdama ja valimisliite välja tõrjuma. Pilt Kesk-Eestist ja mujaltki seda siiski ei kinnita.

Pilt Kesk-Eestist erineb selgelt Tallinnast ja Tartust, kus valimisliitude kaal on seekord üsna olematu. Tugevad valimisliidud on veel Narvas, Pärnus ja mujal.

Nii erakond kui ka valimisliit on poliitikas vahendid, mille abil inimesed saavad organiseeruda ja ühiseid seisukohti kujundada. Neid õieti ei peakski vastandama, kui poleks meeles parteide katse valimisliidud ahne suu ja tugevama õigusega nahka panna.

Erakondadel on praegugi jõupositsioon, sest nemad kasseerivad riigieelarvest raha, kohalikul edukal valimisliidul see võimalus puudub.

Mõistagi mõjutab kohalike valimiste tulemus reitinguid ja erakondade positsioone riigikogu valimistel. Tihti on parteid välja pannud üsna õhukesi nn lipunimekirju, et näidata võimekust üle Eesti. See aga ei pruugi tähendada kohti volikogus ega võimet kohalikus elus kaasa rääkida.

Isamaa paistis silma sellega, et heitis osa valimisliitu erakonnale eelistanud liikmeid välja. Seegi samm ei jää märkamatuks, iseasi küll, kuidas keegi seda hindab.

Lõpuks otsustab ikkagi valija, seekord siis kohalik valija.