/nginx/o/2020/09/21/13362263t1h1115.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2021/10/04/14114267t1hc47c.jpg)
- Uusasumite elukeskkonna peale pole piisavalt mõeldud
- Vahel jäävad need isegi nõukaaegsetele elurajoonidele alla
- Raadil on võimalus magalarajooni asemel kodukoht luua
Uusasumite probleemid sarnanevad ajastust hoolimata Lasnamäe ja Annelinna omadega. Kuid veel annab midagi ette võtta, kirjutab Valga vallaarhitekt Jiri Tintera.
Ummisjalu maapiirkondi maha jättes katsid eestimaalased Tallinna ja Tartu ümbruse põllumaad uusasumitega, mille «kasutajakogemus» sarnaneb ilusatest majadest hoolimata Lasnamäe ja Annelinna omaga. Nüüd on aeg teha teisiti ning hea algus oleks Raadi.
Pole vaja pead murda, on valglinnastumine hea või halb – tegu on lihtsalt arenevate ühiskondade reaalsusega. Kriitiliselt peaksime hoopis jälgima, kuidas see toimub. Eestis pole rõõmustamiseks põhjust, sest juhitud ja eesmärgipärase hõivamise asemel toimub linnadest väljavalgumine isevoolu teed ja juhuslikult. Probleem pole möödasõitjates, kel seda kole vaadata, vaid inimestes, kelle elukeskkonnas korduvad samad hädad, mis Annelinnas ja Lasnamäel. Kodukant lõppeb sealgi koduuksega, nagu poleks poole sajandiga midagi õpitud.
Põhjuseid välja tuua on lihtsam kui ravida. Eestis veavad teist aastakümmet uute asumite teket arendajad. Nad leiavad sobivad krundid (tavaliselt linna ümbritseval ajaloolisel põllumaal) ning planeerivad sinna kõige paremini oma ärilisi eesmärke teeniva hoonestuse. Arendamine ja selle tempo sõltuvad ka põllumaa omaniku müügisoovist, taristuga ühendamise võimalustest, kinnisvaraturu nõudlusest ja ehitushindadest. Nii ongi sündinud linnade ümber maastik, kus põllulapid (mida omanik pole müünud) vahelduvad tihedalt hoonestatud asumitega.
Sellised asumid algavad arendaja tulust ehk eluasemetest. Eluasemete ümber peavad olema kohustuslikud elemendid, nagu juurdepääsuteed ja parklad ehk sisuliselt asfaltmaastik. Kodukohana toimimiseks vajalik taristu, nagu toidupoed, koolid-lasteaiad ning spordi- ja terviseasutused, tulevad hiljem ja asumi äärde. Nendenigi jõudmine on loogilisim autoga, sest ohutute ja mugavate kergliiklusteedega on nagu on. Kokkusaamiskohti, nagu väljakud ja pargid, mis on ühise identiteedi ja kogukonnatunde sünnikoht, tuleb otsida üldse mujalt, vanadest asulatest. Ning ka omavahel on sellised uusasumid kehvasti ühendatud. Nii pole inimestel oma kodukohas muid tegevusi kui kõige argisemad, samuti puudub kogukondlik elu. Pole võimalusi kodukandis heaks ajaveetmiseks, pole põhjust naabritki tunda. Nii minnakse ja saabutakse autoga ning kodu toimib pigem ööbimiskoha kui kodukandina. Ning meenutame nüüd põhjusi, miks Lasnamäelt ja Annelinnast võimalusel lahkutakse...
/nginx/o/2021/10/04/14114268t1ha3c1.jpg)
Pole põhjust süüdistada ratsionaalselt käituvaid arendajaid: Eesti planeerimisprotseduuri mängureeglid kehtestavad hulga planeeringutaseme nõudeid ja tohutult tehnilisi üksikasju, kuid mitte reegleid elukvaliteedile. Nullindatel, kui elatustase tõusis, aga tänapäevane kinnisvaraarendus tegi alles esimesi samme, oli kõige karjuvam vajadus lihtsalt kvaliteetsete majade järele, mis ei lekiks, pudeneks ega kütaks õhku. Selliste kortermajade teke oli toona juba suur samm edasi ning mis seal salata, tervele asumile kui elukeskkonnale ja inimeste kodukandile toona eriti ei mõeldud. Kuid kaks aastakümmet on möödas ja meil pole enam õigustust samamoodi jätkata.
Uusasumite inimkeskse linnaruumi peaksid tagama kohalikud omavalitsused just läbimõeldud planeerimissüsteemiga. Teoorias peaks olemasolev süsteem ju toimima. Üldplaneering lubab määrata, kuhu ja mis järjekorras uued kodukandid tekivad, kuhu tulevad teenused, ning mis samuti oluline: kuhu rajatakse otsest tulu mitte tootvad objektid. Detailplaneering käsitleb linnaruumi juba inimese tasandil ning lubab luua väga kvaliteetse elukeskkonna.
Kuid praktikas näitab uue iseseisvusaja kogemus, et tõhusalt selline planeerimissüsteem ei toimi. Kohalikud omavalitsused konkureerivad omavahel uute elanike meelitamisel, sest rohkem inimesi toob rohkem maksutulu. Kvaliteetsema linnaruumi ja otsest tulu mitte tootvate objektide nõudmine arendajailt annab konkurentsieelise naabrile, kes selliseid nõudmisi ei esita. Uute inimeste nimel on omavalitsused valmis kandma suurema osa arendamise lisakuludest. Inimsõbraliku elukeskkonna võiks ju luua omavalitsus ise, aga… uute elanikega kaasnevad sundinvesteeringud koolide, lasteaedade, tänavate jms ehitusse koormavad eelarvet nii, et paradoksaalselt jääb kasvavas asumis avaliku ruumi arendamiseks vähem võimalusi kui tasapisi tühjenevates ääremaa linnades. Seda ei tõesta vaid Kuressaare imetlusväärne linnasüda – olete te näinud näiteks Sillamäe promenaadi või Otepää, Tõrva või Võru keskväljakut?
/nginx/o/2021/10/04/14114269t1h4d18.jpg)
Kas peamegi leppima, et inimkeskse linnaruumi loomisel jääme täna tihti alla isegi nõukaaegsetele elurajoonidele? Usun, et mitte. Tõsi, suur osa Tallinna ja Tartu ümbrusest on täis ehitatud ning kõlbab praegu vaid vigadest õppimiseks. Kuid ometi on Tartu külje all Raadil suurepärane koht, alustamaks magalarajoonide asemel kodukohtade loomist.
Ajaloo keerdkäikude tulemusel jäi tõeline aare, endise Raadi lennuvälja territoorium, esimesest ja teisest arendusbuumist suuresti puutumata. Lisaks jäi enamik alast riigi ja omavalitsuse kätte, mistõttu ei ehitatud seda lapiteki meetodil magalaid täis. See ligi 400 hektari suurune ala, kuhu saab majutada kuni 10 000 inimest, asub vaid 20-minutilise jalutuskäigu kaugusel Tartu Raekoja platsist. Tegu on sisuliselt kandikul ette toodud võimalusega teha teisiti, alustada millegi uue ja paremaga.
Kui me otsustaksime teha teisiti, saaksime kogunenud teadmiste, tagantjärele tarkuse ja maailma parima teadusega luua inimkeskse Uus-Raadi asumi, mis oleks etalon kõigi järgmiste uusasumite jaoks. Me saaksime vältida valglinnastunud asumite tüüpilisi probleeme, nagu autokeskne linnaruum, puudulik taristu, olematu identiteet ja kogukonnatunne või napid teenused. Meil on teadmised ja võimalus luua kodukoht, mis kujuneks Tartu valla loomulikuks keskuseks ning seoks lähiümbruse külad ja uusasumid ühtseks tervikuks.
Midagi teisiti teha nõuab poliitiliselt suurt julgust, sest kuni käegakatsutavat näidet ees pole, eelistab valija jätkata vana viisi («Mis keskväljak südalinna parkimisplatsi asemele?! Rattateed – palun väga, aga tehke linna äärde, ma tahan autoga Konsumisse saada rattateega ristumata!»).
Tartu vald on näidanud huvi teha seekord teisiti. Midagi teisiti teha nõuab poliitiliselt suurt julgust, sest kuni käegakatsutavat näidet ees pole, eelistab valija jätkata vana viisi («Mis keskväljak südalinna parkimisplatsi asemele?! Rattateed – palun väga, aga tehke linna äärde, ma tahan autoga Konsumisse saada rattateega ristumata!»). Arendajadki sellisele vallavõimule pehmelt öeldes ei aplodeeri. Ma ei tea, kui kaugele sellega jõuame, aga soovin vallajuhtidele kindlat meelt.
Igatahes otsib vald koos Eesti Arhitektuurikeskusega uuenevale Raadile parimaid lahendusi. Vastutus on suur: Raadi militaarset ajalugu ei saa maamunalt ära pühkida, selleks on ta mälukandjana liiga tähtis. Endise sõjalennuvälja taristu tuleb nutikalt kaasata uude, sõbralikku linnaruumi. See on paras väljakutse, sest inimmõõde ja lennundusmõõde on ju nii erinevad. Kuidas siduda uus inimkeskne kodukant Tartu linnaga, millist rolli peaks ta kandma Suur-Tartu kontekstis? Kuidas lahendada tulevase, peaaegu Tartu südalinnas asuva vallakeskuse konkurents linnaga?
Peatsel Raadi linnafoorumil oktoobri alguses lahendavad väljakutset arhitektid ja linnaplaneerijad, aga ka arendajad, maaomanikud, muinsuskaitsjad. Sellisel linnaruumi-hackathon’il otsitakse parimate ekspertidega Uus-Raadile nägu ja tegu, mis tähistaks uut ajastut Eesti kinnisvaraarenduses. Raadist võib saada koht, kus lõpuks tõesti peatasime Lasnamäe.