JUHTKIRI ⟩ Ida-Virumaa mured

Urmas Nemvalts joonistab. Foto: Urmas Nemvalts

• Ida-Virumaa ei ole suuteline kulutama neile määratud ettevõtlustoetust
• Poliitikute huvi tegeleda kohalike inimeste muredega on puudulik
• Õiglase ülemineku raha annaks Ida-Virumaale uue võimaluse jalule tõusta

Ida-Virumaa suutmatus ära kulutada piirkonnale mõeldud ettevõtlustoetusi seab küsimuse alla idavirulaste suutlikkuse hakata midagi peale Euroopa õiglase ülemineku fondi rahaga. Säärane asjaolu aga seab omakorda küsimuse alla Eesti riigi julgeoleku ja terviklikkuse.

Tänane Postimees kirjutab, kuidas ettevõtlustoetuste 6,2 miljoni euro suurusest mahust on ära kulutatud vähem kui veerand. Ometi on teada, et koroonapandeemia räsis just Ida-Virumaad eriti rängalt. Liiatigi on seal juba varasemast teravad sotsiaalsed probleemid, mis on seotud rohepöördest tingitud põlevkivienergia vähenemise ja nõukogude ajast pärit tööstusettevõtete sulgemisega.

Ettevõtlustoetuste napp kasutamine viib aga mõtted paratamatult küsimusele, mis hakkab juhtuma siis, kui Euroopa Liidust tuleb Ida-Virumaale 340 miljonit eurot. Riigihalduse minister Jaak Aab on küll kindel, et Ida-Virumaa suudab selle raha ära kasutada, viidates võimalusele, et Euroopa õiglase ülemineku fondi rahale hakkavad kandideerima ka välismaa ettevõtted.

Meest sõnast, härga sarvest. Välismaa ettevõtete tulek Ida-Virumaale eeldab ka selle piirkonna reklaamimist ja tutvustamist välismaal. Kui palju on Eesti valitsus sellele aega ja energiat kulutanud?

Samas ei maksa süüdistada kõiges Eesti valitsust, vaid tuleb küsida, mida on idavirulased ise teinud tulevase euroraha ärakasutamiseks.

Samas ei maksa süüdistada kõiges Eesti valitsust, vaid tuleb küsida, mida on idavirulased ise teinud tulevase euroraha ärakasutamiseks. Kas on mingid plaanid, mida õiglase ülemineku fondi rahaga teha? Paraku näeme, et enne kohalikke valimisi euroraha temaatika Ida-Virumaal kirgi ei küta. Selle asemel räägitakse seal paljust muust: kes flirdib kohalike venelastega, kes räägib Narva vanalinna taastamisest. Tagatipuks võetakse enne valimisi ametist maha veel Narva linnapea Kat­ri Raik. Need seigad ei sisenda just usaldust, et Ida-Virumaal mõeldakse regiooni olulistele probleemidele.

Kui erakondade valimiskampaaniad kujutavad endast muinasjutte, kuidas piltlikult väljendudes inimestele taevast raha pilduda, siis euroraha on just vastupidise iseloomuga. Euroopa toetus ei tähenda raha peo peale maksmist, vaid tegemist on investeeringutega. Ei ole muidugi tagatud, et õiglase ülemineku raha lahendaks Ida-Virumaa probleemid, kuid vähemalt on see algus ja annab piirkonnale võimaluse jalule tõusta. Igal juhul on see parem kui mitte midagi.

Sest Ida-Virumaa pole ju suvaline Eesti piirkond. See on sotsiaalselt enim haavatav ja majanduslikult teistest maha jäänud. Liiatigi kummitab tervet Eestit, mitte ainult Ida-Virumaad, elektrihinna tõus, mis tekitab inflatsiooni ja paneb surve alla eeskätt vaesemad inimesed. Viimaste osakaal on Ida-Virumaal aga suur.

Eesti valitsus naeris välja need, kes küsisid pärast Krimmi annekteerimist ja okupeerimist 2014. aastal, kas Narva on järgmine. Narva ei olnud järgmine, aga kindlasti jälgib idanaaber tähelepanelikult Ida-Virumaal toimuvat. Näha rohepöörde asemel rohelisi mehikesi ei ole väga vaimustav perspektiiv. Eeskätt aga tuleks muretseda sealsete elanike heaolu pärast, sest on ju Ida-Virumaa lahutamatu osa Eestist, niisamuti nagu sealsed inimesed.