Jaanus Betlem: EKRE – vaeste ja vaevatute päästja

EKRE tõrvikurongkäik Tallinnas. Foto: Mihkel Maripuu/postimees Grupp/scanpix Baltics

EKRE on tõusuteel! See pole loosung ja propaganda – see on sotsioloogilistest küsitlustest esilekooruv tõdemus. Selles pole midagi imestusväärset ega müstilist. Sellisel arengul on oma selged, loogilised põhjused, kirjutab endine riigikogu ja Isamaaliidu liige Jaanus Betlem. 

Eesti poliitika uusim narratiiv on neoliberaalide suur vastasseis konservatiividega. See ei iseloomusta kaugeltki mitte ainuüksi Eesti poliitikat. See on üleilmne ehk globaalne nähe.

EKRE on Rahvaliidu otsene järeltulija. EKRE looja ja veel hiljutine esiideoloog Mart Helme on Rahvaliidu n-ö eksinud poeg. Ta naasis Rahvaliidu juurde ajal, mil see oli poliitiliselt koomas, ja võttis peremeesorganismi üle tillukese, ent hääleka klubiga, kes end rahvuslasteks tituleeris.

Lohutuseks sai Rahvaliidu patriarh Arnold Rüütel EKRE auesimehe koha. Kui algul tundus, et reanimeeritud Rahvaliit võib muutuda rahvuskonservatiivseks selle sõna parimas tähenduses, siis aja jooksul on selgunud see, mida karta ka võis – EKRE retoorika meenutab üha enam ja enam kunagise Rahvaliidu retoorikat.

Juttu, et organites olevat kallutatud jõud, jätkati ja süvendati kuni süvariigi süvikutesse sukeldumiseni. Mart Helme tagant koorusid justkui üha selgemini esile Villu Reiljani kõrvad. Seetõttu oli Mardi väljavangerdus Martini vastu loogiline samm, säilitamaks uuenduslikku kuvandit. Ent rahvaliidulik sisu jäi.

Et asi klaarim oleks, meenutagem Rahvaliitu. See oli ennekõike ENSV-aegse kolhoosi- ja sovhoosirahva – Eesti vabariigi taastamise järel suuresti jalge alt kindla pinna kaotanud maarahva esindaja. Aga samavõrd ka linnades muudatuste tulemusel ebakindlasse olukorda sattunud proletariaadi esindaja. Ja väga häälekas esindaja. Oma peavastaseks nimetasid nad neid, kes olid võidelnud Eesti vabariigi õigusjärgse taastamise eest, sh Nõukogude võimu vägivaldselt võõrandatud omandi õigusjärgse tagastamise eest.