NÄDALAKOMMENTAAR ⟩ Aimar Altosaar: täiuslik torm nimega EKRE

Aimar Altosaar. Foto: Mihkel Maripuu/pm/scanpix Baltics

Meie poliitilisele merele ei tulnud EKRE mitte olematusest, vaid ilmus udusest läbikukkunud poliitiliste lubaduste ja poliitikute arrogantsi arhipelaagist.

Tüürimeheta jäänud Rahvaliidu laeva kaptenisillale tõusnud Mart ja Martin Helme tõid kõigepealt pardale nii IRList üle jäänud rahvuslased kui ka kõik teised, kellele ­tundus, et meie rahvusriiklus on ohustatud. Vali ja vastanduv retoorika, ­millega püüti avalikkusele näidata, et vaid ­nemad on rahvuslike huvide eest võitlejad, ei leidnud esiotsa suurt poolehoidu, kuid 2015. aastal saadi ühena kahest uuest poliitilisest jõust kohad riigikogus. Sellest peale algas EKRE kasvamine inetust pardipojast ilusa luigeni, keda oponendid peavad edasi koledaks, kuid nüüd juba suureks pardiks.

Kõrgema toetusreitingu saavutamine ei tulnud ootamatult, vaid sündis meie kõigi silme all ja ohtrate kommentaaride saatel. Alguses ütlesid kommentaatorid, et üle 10 protsendi ei saa selline populistliku ja vastanduva retoorikaga erakond tõusta. Seejärel ennustati, et küllap reiting jääbki 15 protsendi kanti, sest nii palju rahulolematuid senise süsteemiga on alati olemas. 20 protsendi puhul selgitasid analüütikud, et see on tõesti viimane piir, sest ka meie naaberriikides ei saa parempopulistid rohkem hääli.

Nüüd seisame silmitsi tõsiasjaga, et EKRE toetus on 25 protsenti ning erakond on saavutanud reitingutabelis liidripositsiooni. Analüütikud ei ole edasise suhtes veel ennustusi teinud. Mis siis juhtus? Kuidas on kõik targad ja kogenud poliitikud oma ennustustes nii rängalt eksinud?