TEADLASE PILGUGA ⟩ Valter Lang: valides suletuse, valime hääbumise

Pildil akadeemik Valter Lang. Foto: Margus Ansu/pm/scanpix Baltics

Erineva keele ja kultuuriga inimesed võivad elada kõrvuti pikki sajandeid, tegemata sammugi üksteisele lähenemise suunas. Need üldiselt ei ole edukad projektid. Paremini on läinud seal, kus erisuste põhjal kujuneb uus tervik, uus sünergia, kirjutab Eesti teaduste akadeemia humanitaar- ja sotsiaalteaduste osakonna juhataja Valter Lang. 

Möödunud neljapäeval arutas riigikogu riiklikult tähtsa küsimusena eesti keele õpetamise olukorda muukeelsetes koolides. Kuna teema on Eesti ühiskonnas meeli ärevaks kütnud juba hulk aastaid, siis see ongi riiklikult tähtis, isegi väga tähtis. Sest näiliselt lihtne küsimus, kas peame seni muukeelsetes koolides õpetama eesti keeles või eesti keelt, on hargnenud ühiskonda lõhestavaks vastandumiseks.

Ühtede arvates tuleb iga hinna eest kaitsta eesti last ja tema keelt, aga muukeelne laps vaadaku ise, kuidas saab. Teiste meelest suudavad just lapsed ära teha selle pöörde integratsioonis, mis suurtel inimestel seni tegemata.

Arheoloogi ja ajaloolasena tahaksin tänasele olukorrale tõmmata mõningaid paralleele minevikust, sest selles siin pole mitte midagi uut. See kõik on juba olnud korduvalt. Ja võib-olla on minevikust ka seekord midagi õppida.

Võime alustada näiteks kolmandast aastatuhandest enne meie aega. Umbes seitse-kaheksa sajandit järjepanu elasid meie maal kaks eraldi rahvast, nn kammkeraamikud ja nöörkeraamikud. Mõlemad olid siia sisse rännanud, esimesed idast, teised lõunast. Paraku oli neil tõsiseid probleeme integreerumisega, sest nende kultuurid ei segunenud, ei lõimunud, vaid hoidsid omaette.

Inimesed isegi ei seksinud omavahel, nagu näitab geneetiline aines. Lõpuks hääbusid mõlemad rahvad, jätmata järele seda kultuuri, mis oleks ühe või teise – või mõlema – väärtusi edasi kandnud.