AK ⟩ Susan Luitsalu: globaalne seeneniidistik

Susan Luitsalu Foto: KRÕÕT TARKMEEL

Kui sel nädalavahetusel tekib idee minna neid selle sügise viimaseid puravikke otsima, aga seeneteadmised on veidi hägused, kutsu ikka mõni teadja isiklikuks seenepolitseinikuks kaasa, kirjutab kolumnist Susan Luitsalu.

Kõige magusamal seeneajal viibisin sel aastal Eestist eemal, osaledes Admiral Bellingshauseni Arktika ekspeditsioonil, täpsemalt Teravmägedel. Ka seal kasvavat seeni, väitis Kaisa, meie kohalik eestlasest teejuht ja püssinaine (Teravmägedel on tigedate jääkarude tõttu keelatud ilma püssita ringi tuiata ja kui endal püssi pole, pead leidma kellegi, kellel on). Lihtsalt – nagu paljud asjad seal seitsme maa ja mere taga, on need väiksemad kui mujal maailmas. Nagu põhjapõdrad on kääbuskasvu, on ka seened. Minu ettekujutuses kangastuvad kohe nukumaja kööki sobivad miniatuursed pilvikud, aga reaalse olukorraga ma kahjuks tutvuda ei jõudnudki. Torm sundis meid varem kodu poole teele asuma.

Kohe kui oma kodinad kodus maha toetasin, hakkasin hauduma plaani metsa poole sättida ning käesoleva nädala keskel see mul ka õnnestus. Kahjuks on paljud lemmikseened (vähemalt minu seenekohas) end vaikselt talveunne sättimas, aga üht-teist ikka leidub. Koperdasin, sõna otseses mõttes, suure kivipuraviku otsa, lõikasin selle jala pealt maha ja tõdesin suure rõõmuga, et õnneks on vist ka ussid pillid kokku pakkinud. Päris nii suur see kivipuravik ei olnud, et Teravmägede põhjapõder sinna alla vihmavarju minna saaks, aga oli täpselt nii suur, et mõtlesin esimese asjana oma itaallasest sõbrannale Milano lähedalt. Itaallased oskavad kivipuravikke hinnata, seega saatsin talle kohe pildi oma leiust, taskunuga mõõtkavaks kõrval.