JUHTKIRI ⟩ Mida teha rahaga?

Päeva karikatuur Foto: Urmas Nemvalts

• Riigieelarve on Reformierakonna nägu
• Inflatsiooni ohjes hoidmine saab võtmeküsimuseks
• Ühiskond on ära teeninud arutelu riigile tähtsate küsimuste üle

Eile valitsuselt riigikogule ­antud riigieelarve seaduseelnõu on valdavalt Reformi­erakonna nägu, järgides ­pigem karmi eelarvedistsip­liini. Küsimus on, kui palju suudab eelarve leida tasakaalu vajalike kärbete ning paljude oluliste investeerin­gute ja palgatõusude vahel.

Pole juhus, et võimaluse tekkides on Reformierakond endale haaranud rahandusministri portfelli, sest rahapoliitika on olnud selle erakonna üks põhitunnuseid. Läbi aastate on Eesti paistnud silma range eelarvedistsipliini ja vähese eelarvedefitsiidiga. Puudujääk on ka praegu, nii et järgmise aasta kulud on 13,64 miljardit eurot, ent tulud vaid 13,13 miljardit eurot.

Puudujääk tähendab karmi eelarve­poliitika järgijaile, et tuleb kärpida. Eesti avalikkust ongi vapustanud mitu kärpeskandaali, millest vahest kõige rohkem kõneainet on ­pakkunud kaitseväe orkestri kaotamine senisel kujul. Samas ei saa Eesti teha ­Kreekat ja lõputult laenata – eks peegeldu nüüdses eelarveski need poolused.

Ehkki kaitseväe orkestriga on lood kehvad, tõusevad üldised kaitse­kulutused seni kõrgeimale tasemele, ületades 2,3 protsenti SKTst. See annab tugeva signaali nii meie NATO partneritele kui ka meie suhtes mitte nii sõbralikele riikidele, et vaatamata pandeemiale ei kavatse Eesti oma kaitsepoliitikat leevendada.

Investeeringute mahuks on riigi­eelarve seaduseelnõus planeeritud 716 miljonit eurot, kuid on küsimus, kas riiklike investeeringute osakaal peaks olema ehk väiksem ja kas ­erasektori investeeringud võiksid olla suuremad. Kannatas ju erasektor pandeemia tõttu palju ja säärase signaali väljasaatmine investoritele nii kodus kui ka piiri taga aitaks majanduse seisukorda parandada. Kindlasti tuleb tervita­da ka aktsiiside külmutamist, Posti­mees on alati toetanud madalaid makse.

Kavandatav eelarve sisaldab aga mõningaidki murekohti. Samas on see arusaadav, sest ükski eelarve ei rahulda kõiki osalisi. Võib küsida, kas on õiglane anda õpetajate ja päästjate palgatõusuks vastavalt 7,3 ja 12 protsenti lisa ning jätta kõrghariduse rahastus vaid viiele lisaprotsendile. On ju eestikeelne kõrgharidus Eesti riigi ja ühiskonna nurgakive.

Kas enne kohalikke valimisi tegelevad riigikogu liikmed eelarve menetlemisel vaid oma poliitilise lähitulevikuga või katsuvad riigimehelikult mõelda ka Eesti riigile kui tervikule?

Suurem küsimus peitub inflatsioonis. Suurenevad palgad, elektri hinna tõus ja mitu muud nähtust kasvatavad inflatsiooni. Et eurot pole võimalik devalveerida, tuleb leida teisi rahapoliitilisi vahendeid inflatsiooniga võitlemiseks. Tavaline vastus on siin kasinuspoliitika, mille kindel toetaja on Reformierakond, kuid mida väga tuliselt ei toeta teine koalitsioonipartner Keskerakond.

Nüüdsele valitsusele on see esimene eelarve ja see sattus kohe ka valimis­eelsele ajale. Siiski on ­eelarvet peale opositsiooni jõudnud kritiseerida ka koalitsiooni esindajad, ­näiteks kunagine rahandusminister Aivar Sõerd. Tema arvates pole eelarves läbi­paistvad kulutused.

Siit kerkibki küsimus ­riigikogu ette. Kas enne kohalikke ­valimisi tegelevad riigikogu liikmed ­eelarve menetlemisel vaid oma poliitilise lähitule­vikuga või katsuvad riigimehelikult mõelda ka Eesti riigile kui tervikule? Eesti ühiskond on riigieelarve näol tegelikult ära teeninud korraliku arutelu riigile tähtsate küsimuste üle.