/nginx/o/2021/09/30/14104344t1h55e4.jpg)
Hiina kavatsus hakata kasutama uut tüüpi tuumatehnoloogiat võib anda värvi juurde Euroopa Komisjoni rohekavale, kuid võib endaga kaasa tuua ka uusi geopoliitilisi tagajärgi.
Nimelt kavatseb Hiina hakata kasutama tuumareaktorites uraani asemel tooriumi. See aga tähendab, et Hiina ei sõltu enam uraani kogustest maailmas. Liiatigi võimaldab tooriumi kasutamine kasutada ka tuumajäätmeid ning nood on omakorda senistest vähem radioaktiivsed. Hiinlastel paistab olevat ka lahendatud küsimus, kuidas tekitada vastupidav keskkond sulasoolale, et tuumaenergiat reaalselt toota.
Hiina president Xi Jinping on lubanud Hiina dekarboniseerimist 2060. aastaks, mis jääb küll maha Euroopa Komisjoni 2050. aasta plaanist, kuid mis sellegipoolest tähendaks, et Euroopa Komisjon pole oma rohepöördega täiesti üksi. Seni on Hiina maailma suurim kasvuhoonegaaside emiteerija. Siit võib aga tõukuda esimene geopoliitiline järeldus: Euroopa Liit võib hakata Hiinat nägema rohepöörde elluviimisel oma liitlasena, missugune asjaolu kindlasti USA-le ei meeldi.
Samal ajal on olemas käärid Hiina ja Euroopa Liidu suurima liikmesriigi Saksamaa vahel. Kui Hiina soovib senisest rohkem kasutada tuumaenergiat, kavatseb Saksamaa 2022. aastaks tuumaenergiast loobuda. Kuid ühtlasi on Hiina Saksamaa suurim kaubanduspartner. Kuidas need asjaolud joonistuvad välja kolmnurgas Brüssel-Peking-Berliin, pole selge, kuid kindlasti on erinevatel lähenemistel energeetikale olemas mõju suhete arengule Hiinaga.
Kuid kui Hiina uus tuumatehnoloogia osutub töötavaks, on päevselge, et Hiina soovib seda tehnoloogiat ka eksportida.
Kriitikud on viidanud ka seigale, et Hiina peab tuumaenergiat senisest rohkem kasutama puhtpraktilisest vajadusest, sest üha enam kasvab Hiina keskklass, kes ka aktiivselt tarbib. Nii ehitab Hiina lisaks tuumaenergiale juurde ka söepõhiseid elektrijaamu. Seega: kõigepealt oma inimesed ja alles seejärel ehk rohepööre. Juba praegu on Hiina suurim energiatootja maailmas ja Hiina rahvaarvu arvestades ja keskklassi suurenedes võib eeldada, et Hiina energiavajadused kasvavad veel.
Samas tähendab rohkemate energiatootjate kasutuselevõtt Hiina-siseselt ka Hiina energeetilise sõltumatuse tõusu. Venemaa kavatsusel müüa Hiinale odavat gaasi ei ole ses plaanis suurt tähtsust ja Venemaal pole Hiina üle sellist energeetilist mõjuvõimu kui Euroopa üle. Seda hoolimata asjaolust, et 2014. aastal sõlmisid Hiina ja Venemaa 30-aastase 400 miljardi dollarilise gaasilepingu. 2019. aastal algasid Venemaa gaasitarned Hiinasse.
Kuid kui Hiina uus tuumatehnoloogia osutub töötavaks, on päevselge, et Hiina soovib seda tehnoloogiat ka eksportida. Siit võib kaugemas tulevikus paista küsimus ka Eestile, kas aktsepteerida Hiina pakkumist tuumajaam rajada. Kõrge elektrihinna valguses ei tundugi see mõte enam väga utoopiline. Kuid esmalt muidugi peab Hiina tuumatehnoloogia end tõestama. Samas annaks see hiinlastele sarnaselt mobiilside tehnoloogiaga veel ühe pehme jõu instrumendi, millega maailma mõjutada, ja kindlasti leiduks ka riike, kus uut tüüpi tuumatehnoloogia leiaks head vastuvõttu. Hiina viiruse asemel räägitaks siis hoopis Hiina aatomist.
/nginx/o/2022/03/07/14411686t1hca79.png)