/nginx/o/2021/09/29/14104063t1h0f01.jpg)
Lääs kritiseerib Orbánit, kuid vaikib maha opositsiooni ähvarduse tühistada põhiseadus, kirjutab poliitik ja Tallinna Ülikooli audoktor György Schöpflin, kes kuulub ise Ungari võimupartei Fideszi ridadesse.
Ungarit ootab järgmisel kevadel ees kõigi aegade kõige vihasem valimiskampaania. Opositsioon koosneb vasakpoolsete erakondade valimisliidust – mille domineeriv jõud on Demokraatlik Koalitsioon – ja antisemiitlikust, rassistlikust Jobbikist. Ühinenud opositsioon on selgelt välja öelnud, et kui nad peaksid võitma ja valitsuse moodustama, siis vahistavad nad esimese asjana kõrged riigiametnikud, sundvõõrandavad valitsusele lähedal seisvate ärimeeste vara ja tühistavad põhiseaduse – isegi kui neil on parlamendis ainult lihthäälteenamus. Demokraatliku Koalitsiooni peaministrikandidaat Klára Dobrev ütles, et kui vasakpoolsed peaksid võitma, muudetakse põhiseadust lihthäälteenamusega ja «kui vaja, saab seda saavutada massidele toetudes». Selles on raske mitte näha värvilise revolutsiooni piirjooni.
Ungari poliitmaastik on Fideszi ja opositsiooni vahel äärmiselt polariseerunud ja liialdustesse kalduv keelekasutus peegeldab seda. Seega on võimalik, et osa inimesi jätab opositsiooni ähvardused tähelepanuta ja võtab seda kui tavapärast kärkimist. See oleks viga. Ungari vasakpoolsed ja Jobbik on teinud emotsioonidest pulbitsevat kampaaniat, mille vihkamisobjekt on peaminister Viktor Orbán. Neid on toetanud ja tagant ässitanud lääne meedia, mis on täielikult vältinud igasugust tasakaalustatud hinnangut Orbáni Ungarile ja on tõepoolest vaikinud opositsiooni ähvardusest tühistada põhiseadus.
Tavaliselt reageeritakse Brüsselis kohe kõigele, mis näib riivavat õigusriiki. Seekord mitte. Samuti pole kommenteeritud vasakpoolsete liitu Jobbikiga, mis teeb sama välja, kui sotsiaaldemokraadid liituksid EKREga, või kui tuua võrdlus Saksamaalt, siis kui sotsialistid liituksid paremäärmusliku Alternatiiviga Saksamaale (AfD). Mõeldamatu.
Aga Ungaris ei ole see mõeldamatu ja see vajab selgitamist. Sügava lõhe juured peituvad kommunismist väljumises, mis oli väga halvasti korraldatud. Et probleemi näitlikustada: pole suudetud kokku leppida, milles see väljumine seisnes ja missugust ungarikeelset sõna peaks selle kirjeldamiseks kasutama, mis tähendab, et see on vaieldav. Kui Eestis pühiti plats puhtaks, siis Ungaris sõlmiti kommunismist väljumiseks eliidiga kokkulepe. Sellised kokkulepped pole tundmatud ka mujal, näiteks võib tuua Moncloa pakti, mis sõlmiti Hispaanias pärast Franco valitsemisaja lõppu.
Ungari pakti – 1989. aasta ümarlaua kokkuleppe – häda oli selles, et nomenklatuur surus edukalt oma läbirääkimispartneritele peale halva kokkuleppe. Ta säilitas oma raha, vara, oskusteabe, võrgustikud, kontaktid läänega – eriti väliskaubandus- ja rahanduseliidiga – ja päästis need enda jaoks. Sellest ajast peale on Ungari vasakpoolsed kandnud nomenklatuurist pärinemise märki. Aastal 1989 olid äsja moodustatud konservatiivsed jõud poliitikas alles amatöörid; ennekõike võttis neil aega mõistmine, et Ungari meedia on ülekaalukalt vasakpoolsete kätes ja nad ei kavatse sellest midagi loovutada. Sisuliselt keeldusid vasakpoolsed aktsepteerimast, et ka konservatiivid võivad olla demokraatlikud – ja see kehtib siiamaani. Kõik, mis asub neist paremal, on fašistlik.
Brüssel pole kommenteeriunud vasakpoolsete liitu Jobbikiga, mis teeb sama välja, kui sotsiaaldemokraadid liituksid EKREga, või kui tuua võrdlus Saksamaalt, siis kui sotsialistid liituksid paremäärmusliku Alternatiiviga Saksamaale (AfD). Mõeldamatu.
Vasakpoolsed valitsesid riiki aastatel 2002–2010 ja see oli katastroof. Ungari oli pankroti äärel, mis tähendab, et ta oli lähedal oma finantskohustuste täitmata jätmisele. Võlakirjaturgudele see ei meeldi. Asja tegi veelgi hullemaks toonane peaminister Gyurcsány, kes tunnistas 2006. aastal vabatahtlikult, et vasakpoolsed võitsid selle aasta valimised «valetades hommikul, päeval ja öösel». Lisaks sellele ajas märulipolitsei 1956. aasta revolutsiooni 50. aastapäeval laiali täiesti rahumeelse Fideszi korraldatud meeleavalduse ja tegi seda erakordse metsikusega. Lääs vaikis. Seda vaikust peetakse Ungari parempoolsete seas selgeks tõendiks lääne topeltstandarditest, mis jätab vasakpoolsete vägivalla tähelepanuta ilma hetkegi kõhklemata.
Aga siis võitis Fidesz 2010. aasta valimised ja saavutas põhiseadusliku enamuse. Orbán kuulutas, et tegemist on revolutsiooniga valimiskastide juures, ja käivitas kaugeleulatuva ning väga vajaliku reformiprogrammi. See hõlmas ka uut põhiseadust. Siin oli Ungari samuti normist kõrvale kaldunud, sest pärast kommunismi lõppu ei võetud vastu uut põhiseadust – 1949. aasta stalinistlikku põhiseadust muudeti ja seda tegi endiselt kommunistide mõju all olev parlament 1989. aastal, see tähendab enne 1990. aasta parlamendivalimisi.
See oli demokraatliku legitiimsuse seisukohalt enam kui kahtlane ning see puudus kummitas ja kummitab siiani Ungari sisepoliitikat, rõhutades ühiskonna lõhestumist just sellisel viisil, nagu ta seda teeb. Vasakpoolsete jaoks ei kujutanud nomenklatuuri võimu päästmine probleemi, parempoolsete jaoks oli see talumatu. See aitab veelgi selgitada lõhestumise kasvavat emotsionaalset pinget. Vasakpoolsete jaoks on samavõrra talumatu, et Fidesz on olnud edukas juba üle kümne aasta, võites viimasel kolmel korral valimised kahekolmandikulise häälteenamusega. Lõppude lõpuks peaks vasakpoolsus asuma «ajaloo õigel poolel» (justkui valiks ajalugu pooli ja kulgeks «seaduspäraselt», kui kasutada nõukogudeaegset väljendit).
Vasakpoolsete jaoks on asja veelgi halvemaks teinud Fideszi majandusedu. Riik tõmmati pankroti piirilt tagasi mitte IMFi-ELi tüüpi kokkuhoiuga, vaid «ebaortodoksse» välisinvestorite maksustamisega. Sisemist devalveerimist ei toimunud, nagu tehti Lätis. Fideszi lähenemist võib kirjeldada kui pooletatistlikku ja poolkorporatiivset, millel on ühisjooni strateegiaga, mida püüdsid järgida Suurbritannia ja Prantsusmaa pärast 1945. aastat. Neil see töötas ja tulemuseks oli les trente glorieuses, kolmkümmend rammusat aastat, nagu neid nimetatakse. Vasakpoolsed vihkavad seda arusaadavalt, kuna see on vastuolus nende turupõhise veendumuste süsteemiga. Seda veendumust pidaski Orbán silmas, kui ta 2014. aastal rääkis oma «mitteliberaalsest» majandusstrateegiast, mida keegi muidugi majanduslikult ei tõlgendanud.
Ungari poliitika üks tunnus on see, et valimised võidetakse eelkõige emotsioonide, mitte valitsuse edukuse pealt. Paremtsentristlik Budapesti linnapea juhtis linna hästi, kuid sellele vaatamata kaotas 2019. aastal vasakpoolsetele, nii et marksistidel ja materialistidel on siin pisut selgitamist. Järgmise aasta aprilli valimised ei saa sellest kuigi palju erinema. Enamikul juhtudel annavad valijad oma hääle mõõdupuude järgi, mis vasakpoolsetel ja Jobbikil on «jälestus Orbáni ja Fideszi vastu», keda nemad peavad kurjuse kehastuseks, ja mis parempoolsetel on «meie arvates on Orbán ja Fidesz imelised».
Kuus kuud on veel minna ja kõik on mängus. Vasakpoolsetel ja parempoolsetel on ligikaudu võrdne toetus. Ilmakaart näitab poliitiliselt kuuma sügist. Meteoroloogiliselt võib tulla midagi hoopis muud.
Tõlkinud Ago Raudsepp