Möödunud nädalal kirjutas Kadri Tammepuu (PM, 21.09), kuidas muuseumitöötaja pidi peaaegu nutma hakkama, kui temaga Covidi-tõendi kontrollimise teemal sõbralikult nalja visati – sest iga kolmas pidavat hoopis sõimama. Selliseid lugusid on viimasel ajal muret tekitavalt palju.
Ehk ei oskakski muretseda, kui poleks näinud teistsugust maailma. Suvises Itaalias küsiti isikut tõendavat dokumenti ja koroonatõendit peaaegu igas kirikus, muuseumis ja lõbustuspargis. Ja ma ei kuulnud kordagi protesti või kannatamatust, ei üksikisiku ega rühma tasandil. Ehk mul lihtsalt vedas. Räägitakse, et protestijaid sealmail ikkagi on. Aga üldiselt jäi mulje, et riik, mis Euroopas kõige kõvemini koroonaga pihta sai, on kogemusest kõvasti õppinud ega taha seda enam läbi elada.
Kõnekas on ka fakt, et iga kord, kui tõstsin jala üle kaubanduskeskuse ukseläve, sain kõndida umbes 12 sammu, enne kui mõni müüja või klient enamasti žestide abil vaikselt ja viisakalt meelde tuletas, et olen jälle unustanud end maskistada – Eestis siis veel see reegel ei kehtinud ja harjumus oli visa tekkima.
Suvises Itaalias küsiti isikut tõendavat dokumenti ja koroonatõendit peaaegu igas kirikus, muuseumis ja lõbustuspargis.
Pöördvõrdeliselt kiirelt näib laiemas pildis kaduvat mälu. Alles aasta eest protestiti valju häälega kultuuriasutuste sulgemise vastu ja tunti muret kultuuritöötajate sissetuleku kadumise pärast. Vaktsiini oodati sama pikisilmi kui lapsepõlves jõuluvana. Nüüd on nii koolid kui ka kinod lahti ja kõigil vaktsineeritutel võimalik neis vabalt käia, aga miskipärast ei kipu kaugeltki kõik tollased protestijad kultuuri hüvanguks oma panust andma, kuigi just sellega saaksime ühiskonda kõige edukamalt käigus hoida.