Kadri Simson kuulutas, et rohepööre ongi revolutsioon. Nimelt, me elavat kõik liiga hästi looduse kulul. Tuleb tunnistada, et väga paljudele inimestele, kelle jaoks praegune elektrihinna tõus on šokk, meeldis neidsamu loosungeid järele korrutada ja manitseda kõiki lõpetama tarbimisühiskonda, uskudes, et see jätab kuidagi puutumata teda ennast. Ei jäta. Ja kui me kiiresti ning otsustavalt kurssi ei muuda, siis on praegune massvaesust toov elektrihind alles algus. Järgneb toidu ja transpordi kallinemine ning loomulikult muutub võimatult kalliks kodusoe.
Selleks, et mõista, kuidas alandada elektri hinda, tuleb muidugi kõigepealt mõista, et hinnatõus ei ole kuidagi loomulik või turumajanduslik. See on toimunud poliitiliste otsuste ja administratiivsete regulatsioonide tagajärjel ning olnud, kordan üle, taotluslik. Just ideoloogiliselt laetud poliitiliste otsuste tagajärjel on üle kogu Euroopa pandud kinni elektritootmist.
Ka meil on reformierakondlased, sotsiaaldemokraadid ja mitmed väiksemad parteid nõudnud kiirkorras põlevkivielektri tootmise lõpetamist, pakkudes asemele veel olematuid tehnoloogiaid ja ehitamata tuule- või päikeseparke. Parke, mille võimsus isegi pärast valmimist ei kata ligilähedalegi nende jaamade võimsust, mida tahetakse kohe kinni panna. Parke, kust voolu saab mitte siis kui vaja, vaid siis, kui tuul puhub või päike paistab. Parke, milles toodetud elekter on oluliselt kallim võrreldes söe, gaasi või põlevkivi abil toodetud elektriga.
CO2 kuulutamine kahjulikuks ja sellele n-ö trahvi peale panemine on peamine põhjus, miks elektritootmine Euroopas pidevalt väheneb. Ka see on olnud taotluslik. Bürokraadid leiutasid skeemi, mille abil saab sõna otseses mõttes õhku maksustada, ja siis võtsid laest kvoodikogused, mida firmadele müüa. See äri on muidugi ülitulus, Euroopas korjatakse nimetatud skeemiga kokku ligi 300 miljardit eurot.