:format(webp)/nginx/o/2021/09/27/14098752t1h1a5c.jpg)
Kutsun elavaid, mälestan surnuid. Selline tekst, ladina keeles vivos voco, mortuos plango, on ilmestanud kirikukelli. Täna avatakse Tallinna toomkirikus Estonial hukkunute mälestustahvel laevakellaga, millel on sama sõnum.
Saatuslikust laevahukust on möödunud 27 aastat. See on liiga lühike aeg, et omaste haavad saaksid olla kinni kasvanud, ja liiga pikk aeg, et leppida katastroofi ümber tekkinud vastuseta küsimustega.
Laevavraki uurimine aitab tänu tehnoloogia arengule avastada tõsiasju, mida paarkümmend aastat tagasi polnud võimalik kindlaks teha. Järelikult lasub elavail kohustus anda oma parim, et rohkem teada saada. Kas see lubab lõpuks kinnitada midagi uut laevahuku põhjuste avamiseks, ei oska me praegu veel öelda.
Sellepärast on mõistlik hoiduda ennatlikest järeldustest ja mitte näha igas uues tähelepanekus midagi, mis kõik seni teatu pea peale pöörab.
Kui Rootsi filmimehed tulid aasta tagasi lagedale varem kirjeldamata auguga laevakeres, siis oli selge, et see on piisav põhjus avada uued uuringud. Iga asi, mida me teame, on hea, ja teadmatus on halb. Kui aga toda filmi poleks olnud, oleksid valu ja hingehaavad samamoodi alles.
Elavaid kutsudes ja surnuid mälestades on põhjust meenutada, et suurimad kahtlused ja umbusk tekivad olukorras, kus infot pole, see on peidetud või lausa salastatud.
Sellepärast tulebki uuringuid toetada ja neid faktitruult kajastada. Kui uuringutega tegelevad nii asjaomased riigid kui ka eraalgatus, siis täiendavad need üksteist, aga jällegi vaid juhul, kui kogu fikseeritud materjal ja kindlaks tehtu on kõigile läbipaistev ja kättesaadav.
Elavaid kutsudes ja surnuid mälestades on põhjust meenutada, et suurimad kahtlused ja teravaimad vandenõuteooriad tekivad olukorras, kus infot pole, see on peidetud või lausa salastatud.
Loomulikult tõstatab töö sadade inimeste hukkumispaigas hulga eetilisi küsimusi. Tegemist on merehauaga ja hauarahu tuleb järgida. Nende väärtuste ühitamine, et võimalikult palju teada saada ja jääda samas hukkunute suhtes delikaatseks, pole alati lihtne.
Hukupaiga ülesvõtted peavad esile tooma olulise info, kuid kaadrid surnutest pole kohased. Asja teeb keeruliseks seegi, et inimeste eetikatunnetus tihtigi lahkneb. On hukkunute lähedasi, kes pooldavad viimse puhkepaiga rahulejätmist. Teised janunevad uue teabe järele, aga ei tea, kas pusle lõplikult kokku saab.
25 aastat tagasi oli Rootsi valitsuse kindel seisukoht see, et Estonia merehaud kaetakse betooniga. Selle peatas just survegruppide ja omaste vastuseis. Nad leidsid, et selleks kuluvat raha tuleb kasutada hoopis muudeks otstarveteks – uurimiseks või hukkunute perede toetamiseks. Räägiti isegi surnukehade ülestoomisest.
Praegu me võime vaid mõelda, kas Estonia huku ümber oleks põhjendamata vandenõuteooriaid ja neisse uskujaid rohkem või vähem, kui laev oleks veerand sajandit tagasi merepõhjas betooniga kaetud.
Inimesed, kes tegelevad iga päev avaliku info ja uudistega, samuti allikatega, on ülekaalukalt seisukohal, et sellisel juhul oleks teadmatus ängistavam ja kinnikatmise põhjuste kohta leviks arutu hulk seletusi, mis tõele ei vasta.
Mälestagem hukkunuid ja kogugem teadmisi.
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)