:format(webp)/nginx/o/2021/09/27/14098679t1he950.jpg)
Kaitsevägi ei ole kindralleitnant Heremi sõnul põllumajandus- ega kultuuriasutus, aga ta ei saa olla ka lihtsalt kehalise kasvatuse tund või tehnikapark. See, kas üks rahvas tervikuna on valmis oma elu hinnaga jääma kodumaad kaitsma, tuleb välja alles kriisiolukorras, kirjutab kolumnist Maarja Vaino.
Käisin hiljuti taas Kreetal ja läksin uuesti vaatama ka Knossose paleed. Sissepääsu juures tervitas meid noormees, kes arvas, et oleme Soomest. Vastuse peale, et sinnapoole, aga mitte päris, ütles ta – aa, te olete eestlased! Teil on ju helilooja Arvo Pärt! Tema «Tabula rasa» on üks minu lemmikuid! Seejärel lausus ta täiesti arusaadavalt eesti keeles tere tulemast ning müüs meile head külma granaatõunamahla.
See, et kultuur on märkimisväärne diplomaatia vahend ja edendaja ning samuti oluline majandusharu, jõuab riiklikul tasandil kohale väga vaevaliselt. Koroona ajal näis, et esimesena võib tasalülitada kultuurivaldkonnad, sest neid vajab inimene vähem kui muud. Aga tegelikult võib kujundlikult öeldes just Arvo Pärt osutuda meie päästjaks, kui kokku peavad saama diplomaatia, avalik arvamus ja kaitsetahe. See tähendab olukorras, kus Eesti peaks vajama sõjalist abi ja ennast kaitsma.
Küllap on paljudel veel meeles šokeeriv vaatepilt, kui tormakalt lahkusid USA ja liitlaste väed Afganistanist ning kui kiiresti Taliban riigi üle võttis. Sealjuures oli USA toetatud valitsusel kasutada märkimisväärselt võimas sõjatehnika ja korralike instruktorite juhendatud armee. Tuli välja, et see kõik oli tähtsusetu, kui sõduritel ei olnud midagi olulisemat: polnud usku, veendumust ja tahet. Kui vaim on nõrk, siis ei aita ka maailma parimad sõjamasinad.
:format(webp)/nginx/o/2016/09/21/5867217t1h7774.jpg)