:format(webp)/nginx/o/2020/10/18/13420231t1h925c.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2021/09/27/14098644t1hc171.jpg)
- Olaf Scholz tõstis oma isikuga sotsiaaldemokraatide toetust
- Valimistel on inimesed oma eelistustes pigem konservatiivsemad
- Saksamaa koalitsioonikõnelused ei tohiks pikale venida
Saksamaa on järjest rohkem see ankur, mis Euroopat koos hoiab. Ja kuigi «vana hea» on käibeväljendina tuntud hoopis Inglismaa puhul, on selle kohaldamine Saksamaale Brexiti-järgses Euroopas õigustatud.
Ehkki Saksamaa valimised näitasid kristlike demokraatide madalpunkti varasemate valimistega võrreldes, võib valimistulemuste põhjal öelda, et vanad suurparteid tegid oma ära.
Kui Olaf Scholz tõstis sotsiaaldemokraate (SPD) oma isikuga juba kampaania alguses, siis Armin Laschet (CDU/CSU) ei lasknud lõpuks vahel nii suureks kasvada, kui küsitlused ennustasid.
Äärmuslased nii paremalt kui ka vasakult servalt kaotasid toetust. Alternatiiv Saksamaale (AfD) ei suutnud nelja aasta tagust edu korrata ja Die Linke toetus jäi napilt alla 5 protsendi.
Paistab, et valija pöörab traditsioonilistele suurparteidele selja pigem arvamusküsitlustes, aga valimiskasti juures seda riski nii palju ei võeta.
Lascheti suhtes karmim analüüs ütleb, et kristlikud demokraadid said oma hääled pideva imagoloogiaprobleemiga maadelnud kantslerikandidaadi kiuste.
Kummatigi on siin mingi seaduspära, mis ei avaldu üksnes Saksamaal. Mõne kuu eest võitis samuti paremtsentristlik Kokoomus Soomes kohalikud valimised ja kerkis populaarsustabeli tippu, ehkki parteijuhi Petteri Orpo isiklik toetus oli enne seda kesine.
Valija pöörab traditsioonilistele suurparteidele selja pigem arvamusküsitlustes, aga valimiskasti juures seda riski nii palju ei võeta.
Võrreldes eelmiste valimistega kasvatasid Saksamaal kõige enam toetust rohelised. Ometi jäi roheliste toetus lausa kaks korda väiksemaks, kui võrrelda aprillis tehtud küsitlustega, kus nad olid lühikest aega liidrid. Seegi kinnitab, et valimistel on inimesed oma eelistustes konservatiivsemad kui küsitlusele vastates.
Angela Merkeli ajastu lõpeb kahe suurpartei, SPD ja CDU/CSU ühiskoalitsiooniga. Ilmselt ei taha kumbki osapool oma identiteeti sellises koosluses pikemalt ohustada, kuid mingil moel vastas see Merkeli tasakaalukreedole.
Lisaks äärmuste esiletõusule on vana hea Euroopa poliitikat viimasel ajal muserdanud pikad, lausa lõputuna näivad koalitsioonikõnelused. Kui riigid ei suuda moodustada programmipõhist enamusvalitsust, siis annab see vilkalt võimaluse naeruvääristada demokraatlikku protsessi kui sellist. Sellega on kimpus olnud Rootsi, Belgia, Holland ja veel mitu Euroopa Liidu riiki. Ka Saksamaa koalitsioonikõnelused neli aastat tagasi olid tavatult pikad.
Nii Scholz kui ka Laschet on öelnud, et koalitsiooni moodustamine ei tohi venida üle jõulude. Need ei saa olla lihtsad läbirääkimised ja neid ei saa vältida.
Jääb loota, et Saksa poliitika läbib selle tuleproovi aega kaotamata, hoides ära äärmused ning suutes pakkuda tuge USA-le, et tasakaalustada Hiina ja Venemaa järjest toksilisemat mõju maailmas.
/nginx/o/2021/09/27/14098645t1h1fd1.jpg)