Edward Lucas: J’accuse

Edward Lucas. Foto: Albert Truuväärt /Scanpix//

• Viimaste nädalate õppetund on see, et maailm ei käi Brüsseli kella järgi
• Euroopa peab globaalses julgeolekupoliitikas end uuesti tõestama
• Eesmärk peab olema partnerlus USA ja tema liitlastega Hiina küsimuses

Kui eurooplased näitavad, et nad suudavad teostada diplomaatilist, majanduslikku ja sõjalist võimu püsival ja sihikindlal moel, näitavad nad ühtlasi, et nad on väärt partnerid üleilmses julgeolekukorralduses, kirjutab kolumnist Edward Lucas.

Prantsusmaa on marus. Näilik põhjus seisneb selles, et uus Briti-Ameerika tehing tuumajõul töötavate allveelaevade tarnimiseks Austraaliasse on talle maksma läinud tulusa lepingu. Tegelik põhjus seisneb selles, et tärkav liit võitluseks Hiina Kommunistliku Partei imperialistlike ambitsioonidega toonitab Prantsusmaa impotentsust – ja tema Euroopa «strateegilise autonoomia» plaanide tähtsusetust.

Allveelaevatehing on alles algus. Austraalia, Ühendkuningriigi ja USA koostöö laieneb kõrgtehnoloogilise julgeolekukoostöö elulistesse valdkondadesse. See pakub parteiriigi tööstuskompleksile konkurentsi kvantarvutuste, tehisintellekti, materjaliteaduse ja muude läbimurdeliste võimekuste osas. Sellega liitub veel riike. Kanada on esimene, kui sealsed üldvalimised on lõppenud. Teised kandidaadid on India, Jaapan, Taiwan ja Lõuna-Korea. Kui Uus-Meremaa ärkab oma järeleandlikust sisekaemusest, siis ta avastab, et elu väljaspool on jahedavõitu.

Allveelaevatehing on alles algus. Austraalia, Ühendkuningriigi ja USA koostöö laieneb kõrgtehnoloogilise julgeolekukoostöö elulistesse valdkondadesse.

Sama juhtub ka eurooplastega. Viimaste nädalate õppetund on see, et maailm ei käi Brüsseli kella järgi, kus on laialt aega konsulteerimiseks, viisakas tähelepanu 27 riigi valimistsüklitele ning pühaks peetud nädalavahetused, õhtud ja lõunapausid. Maailm käib jõhkra tempoga, mida on nähtud Talibani pealetungis Kabulile ja Hiina juhtkonna ülepeakaela piirkondliku sõjalise üleoleku tagaajamises. Käies Brüsseli kella järgi, saab ELil raske olema, et toime tulla oma kodulähedaste ohtudega (ebakindlus Lääne-Balkanil, opositsiooni mahasurumine Valgevenes, džihadistid Sahelis, kodusõda Süürias), rääkimata sellistest suurriikidest nagu Venemaa ja Hiina. Tulemus: kui tõsised riigid astuvad tõsiste ohtudega tegelemiseks tõsiseid samme, siis jäetakse mittetõsised riigid kõrvale.

Pole kahtlust, et uuest tehingust oleks saanud paremini teavitada. Prantsusmaa on Mandri-Euroopa standardite järgi julgeoleku raskekaallane. Tal on India ja Vaikse ookeani piirkonnas huvisid. Briti ja Ameerika otsustajad peaksid nüüd aega ja vaeva pühendama, et parandada suhteid oma kolleegidega Pariisis.

Kuid peamine kohustus lasub eurooplastel. Usaldusväärsuse hind on võimekus: kui eurooplased näitavad, et nad suudavad teostada diplomaatilist, majanduslikku ja sõjalist võimu püsival ja sihikindlal moel, näitavad nad ühtlasi, et nad on väärt partnerid üleilmses julgeolekukorralduses. See ei tähenda allumist anglosfäärile. Kuid see paneb eurooplased seisu, mis võimaldab suurte poistega mängida.

Keegi ei takista seda. Brüsseli, Pariisi ega Berliini tänavatel pole Hiina ega Vene tanke (veel). Raha pole samuti probleem. Eurooplaste nõrkuses peegeldub poliitilise tahte puudumine, mis tuleneb krooniliselt nõrgast strateegilisest kultuurist, mida on soodustanud aastakümneid kestnud pettekujutlus.

Kremli sigaduste ja jõhkrusega toimetulek nõuab enamat, kui on lihtsalt sõjaline vastus. NATO ülesanne ei ole tegeleda Venemaa väljapressimisega energia vallas.

Pikaajaline eesmärk peab olema tõsine partnerlus USA ja tema liitlastega Hiina küsimuses. Aga hea koht, kust alustada, oleks Venemaa. Praegu võib Euroopa endiselt loota USA sõjalisele pühendumisele NATOs. Kuid Kremli sigaduste ja jõhkrusega toimetulek nõuab enamat, kui on lihtsalt sõjaline vastus. NATO ülesanne ei ole tegeleda Venemaa väljapressimisega energia vallas, mis on tõstnud maagaasi hinnad lakke üle terve Euroopa, tõmmanud pingule majapidamiste eelarved ja põhjustanud kriisihoiatusi tööstustes. ELil on sellega tegelemiseks olemas õiguslikud ja regulatiivsed vahendid. Ta saab teha rohkem, et võidelda Venemaa valeinfoga, eriti Covidiga seotud pettuste ja hirmulugudega, mis võivad lõppeda inimeste surmaga. Ja ta saab piirata räpaseid rahavoogusid.

Praegu on esmatähtis nende venelaste turvalisus ja heaolu, kes põgenevad Kremli repressioonide eest, mis on tabanud sõltumatut poliitilist, kultuurilist ja ajakirjanduslikku tegevust. Sajad inimesed on maalt lahkunud, peamiselt Venemaa naaberriikidesse nagu Leedu, Ukraina ja Gruusia. Neile järgneb veelgi inimesi. Nad vajavad rahalist, sotsiaalset ja psühholoogilist tuge. Selle pakkumine oleks täiesti Euroopa võimuses – ja see oleks vähemalt samm mandri hilinenud geopoliitilise ärkamise suunas.

Tõlkinud Ago Raudsepp