AK ⟩ Alar Konist: rohelepe ei tohiks põlevkivi välistada

Põlevkivi oskuslikul kasutamisel on võimalusi igal juhul rohkem kui kaasnevaid kitsaskohti. Foto: Ilja Smirnov/Põhjarannik

Vaadates praegust olukorda ja mõeldes tulevikule, tundub üheks võtmeküsimuseks olevat energiasüsteemi kui ühe terviku vaatamine. Mis on selle tõrgeteta toimimiseks vajalik? Millised investeeringud on tarbijate seisukohalt olulised ja hädavajalikud ning millised mitte? kirjutab jätkusuutliku energeetika ja kütuste uurimisrühma juht professor Alar Konist. 

Eesti elektriturg avanes täielikult kõigile tarbijatele 2013. aasta jaanuarist. See tähendas, et alates sellest ajast ei kinnitanud elektri hinda enam konkurentsiamet, vaid see kujunes avatud turu tingimustes.

Elektrituru avanemisega lubati kasu nii tarbijatele ja tootjatele kui ka meie ühiskonnale ja regioonile laiemalt.

Toimiv turg koos läbipaistva hinnakujundusega pidi andma aluse nii investoritele kui ka tootjatele pikemaajaliste investeerimisotsuste tegemiseks. Põhivõrguettevõtjale Eleringile tõi avanenud elektriturg vajaduse integreerida loodud turuplats teiste välisturgudega, mis eelkõige tähendas uute riikidevaheliste ühenduste ehitamist.

Elektrituru avamisega tekkis tarbijatel võimalus ise valida, milliselt müüjalt elektrit osta, ja see pidi olema hea alus soodsaimate hindade kujunemiseks. Paraku jääb praegu mulje, et meie ootused ja lootused madalate hindade osas on jäänud täitmata.

Ometi on meil põhiliselt lisandunud vaid taastuvenergiaallikatel baseeruvaid tootmisvõimsusi, mida teatavasti propageeritakse kui odavaimaid ja parimaid võimalikke lahendusi üldse. Lisaks eeltoodule on juurde ehitatud suur hulk uusi välisühendusi, mis varasemate lubaduste põhjal oleks pidanud igal juhul garanteerima soodsaima hinna. Paraku on elektri hind Eestis senistest pingutustest hoolimata piirkonna kõrgemaid ja keskmised hinnad on aasta-aastalt vaid tõusnud. Viimastel nädalatel on elektri hind korduvalt löönud uusi rekordeid.

Ohuteguriks on asjaolu, et reguleeritavatesse võimsustesse ei investeerita. Loodetakse, et keegi teine teeb seda meie eest, aga nii pole juhtunud.

Selle põhjuseks tuuakse halbade asjaolude kokkulangemist. Pole piisavalt tuult ja päikest ning hüdroreservuaarid on kuiva ilma tõttu madala veetasemega. Energia puudujääki katavad elektrijaamad, mis kasutavad fossiilkütuseid ja mille CO₂ saaste­kvoodi hinnad on viimastel aastatel mitu korda kasvanud. Sellele lisaks on ka sisendkütus ehk gaas ja süsi maailmaturul märkimisväärselt kallimaks läinud, mis tõstab sellistes jaamades toodetud elektrienergia hinna uutesse kõrgustesse.

Kuulsime põhjendust: «Meil ei ole piisavalt taastuvenergia tootmisvõimsusi, mis annaksid meile odavamat elektrit.»

Praeguste sündmuste valguses soovitatakse veelgi jõulisemalt arendada tuuleparke. Nii maismaa- kui ka meretuuleparke, mis peaks tekkinud olukorra lahendama ehk hinnad alla tooma. Jah, osaliselt see nii ongi. Aga lisaks tähendab see, et hinnakõikumised hakkavad veelgi suuremad olema. Sel ajal, kui elektrit kõige enam vajame – krõbedatel talvekuudel – kerkib ka hind märkimisväärselt kõrgemale. Eeldusel, et üldse on elektrit, mida osta.