Eelmise aasta 4. augusti Eesti Ekspressis väitis Indrek Tarand, et Mart Helme jäi suursaadikuna Moskvas välisministeeriumi sisekontrollile vahele 500 000 Eesti krooni mittesihipärase kasutusega. Järgmise päeva Eesti Päevalehes väitis Toomas Hendrik Ilves, et Helme kutsuti suursaadiku kohalt Moskvast varem tagasi just segaduste tõttu rahaasjades.Mart Helme tegi toona süüdistajatele hagihoiatuse ja nõudis valurahaks 50 000 eurot. Aasta on möödas, kuid kohtuhagi on esitamata ja tänasest lehest võib lugeda, miks Helme pole kohtusse pöördunud.
Võrdluseks võib meenutada, et 2018. aasta 26. novembril Toompeal toimunud EKRE piketi vahejuhtumiga seoses esitas EKRE süüdistusi Indrek Tarandi aadressil. Oma au ja hea nime kaitseks tegi Tarand EKRE juhatuse liikmetele kohtuväliselt ettepaneku oma valeväited ja ebakohased hinnangud ümber lükata, kuid sellest keelduti. Selle peale kaebas Tarand EKRE kohtusse ja selle aasta mais otsustas kohus, et EKRE peab Tarandi kohta esitatud valeväited ümber lükkama. Kohtusüsteemi siiski tasub usaldada.
Isegi kui kohtuskäimine võtab aega mitu aastat ja tulemus on vaid moraalne võit ilma valurahata vaimsete kannatuste eest, on oma au ja hea nime eest seismine loomulik ja teatud mõttes vältimatu samm igale poliitikule või ühiskonnategelasele. Kõigepealt muidugi omaenese sisetunde jaoks, et mitte lasta kellelgi end karistamatult häbistada laimavate süüdistustega. Veel rohkem aga seetõttu, et avaliku elu tegelase staatus ja ühiskondlik mõju sõltub tema usaldusväärsusest.
Süüdistused riigi vara omastamises, purjuspäi laamendamises, kellegi ahistamises, rassismis või mistahes teises tõsises seadusvastases või tõsiselt ebamoraalses tegevuses määrivad avaliku elu tegelase mainet põhjalikult, mõnikord isegi sedavõrd, et avalikus elus jätkata ei ole oma head mainet taastamata võimalik.