Veel aasta alguses tundus, et Merkeli partei CDU/CSU läheb valimisi võitma ja seda isegi ilma temata. Koroonakriis viis CDU ja selle sõsarpartei CSU toetuse kõrgustesse, ulatudes koguni 36 protsendini. Märtsis olukord aga muutus, CDU/CSU toetus hakkas langema ja roheliste oma kasvama. Mai alguseks olid rohelised muutunud Saksamaa populaarseimaks parteiks 26 protsendiga, CDU/CSU madalpunktiks jäi 24 protsenti. Rohelisi juhtivas Annalena Baerbockis nähti tulevast kantslerit. Sama kiirelt kui roheliste edu tekkis, see ka kadus. Mai algusest on erakonna toetus järjepidevalt kahanenud, olles nüüd valimisnädalal 16 protsenti, mis on 3 protsenti vähem kui aasta esimesel kuul.
Juunis ja juulis suutis CDU/CSU ennast koguda, toetust hoiti püsivalt 28 protsendi ligi. Tundus, et CDU/CSU ikkagi võidab valimised ja moodustab suure tõenäosusega valitsuse rohelistega. Taas kord selgus, et ennustamine on tänamatu töö ja liiga ennatlikult usuti CDU/CSU võitu, sest valimiskampaania lõpusirgel teevad tugeva spurdi sotsiaaldemokraadid (SPD). Erakond on augusti algusega võrreldes suutnud toetuse kasvatada 17 protsendilt 26 protsendini. Samas kui CDU/CSU toetus on valimiste nädalal 22, rohelistel 16, FDP-l 11, AFD-l 11, Die Linkel 6 protsenti. Olgu märgitud, et viimase kolme erakonna toetus on kõikunud aasta jooksul 1–2 protsenti.
Valimistele lähevad vastu ka väiksemad parteid, nagu Volt ja satiiriline Die Partei, aga nende toetus jääb juba allapoole valimiskünnist. Peamine häälte liikumine on toimunud eelkõige kolmnurgas: CDU/CSU – SPD – rohelised.
Õigustatult võiks nüüd küsida, mis on siis õigupoolest selles kolmikus juhtunud ja milline võiks olla tulevane Saksamaa valitsus.