Kaimar Karu: patuoinapõhine juhtimine viib uute probleemideni

Kaimar Karu. Foto: Mihkel Maripuu

Globaliseeruvas ühiskonnas hakkama saamiseks tuleb meil loobuda kontrolli-ambitsioonidest ning süüdistavast kultuurist, kirjutab kolumnist Kaimar Karu.  

Mida kõrgem küngas, seda hõredam vastutus. Kui kodanik eksib, vastutab ta ise. Maksab ehk trahvigi. Kui eksivad poliitikud, vastutab ikkagi kodanik. Demokraatlikel valimistel on tagajärjed. Ka siis, kui eksib riigiaparaat, vastutab vastupidise kohtuotsuse jõustumiseni meelekindluse säilitanud kodanik.

Nõuame muutusi, kuid ametkondliku vastutuse ainus ega ka parim väljendus pole sugugi tippametniku tagasiastumine. Stabiilsusel – mis erineb stagneerumisest – on keskmiselt 1,9 aasta tagant vahetuvate valitsuste puhul riigi töövõime ja kestlikkuse tagamisel oluline roll.

Samas, kui olukord on nadi, siis keegi peab ju süüdi olema – kes see on? Kes eksis? Keda vallandada? Oma roll kestlikkuse tagamisel on tõepoolest ka oma ametisse sobimatute inimeste väljavahetamisel. Lähiajast mäletame mitmeid näiteid, kus vastutaja võimekus olukorda hallata erines oluliselt olukorra poolt nõutavast tasemest. See pole enamasti aga ainus muudatus, millele keskenduda.

Proportsionaalsuse kaotanud ning õigustatult ebavõrdsena mõjuvas olukorras on indiviididele keskendumine mõistetav. Ühiskonnas aeg-ajalt lahvatav nõudlustuli isikliku vastutuse järele saab lisaks haavatud õiglustundele toitu ka kergekäeliselt kasutatavast inimliku eksimuse retoorikast.