AK ⟩ Terje Toomistu essee: Ida-Euroopa mentaliteet välismaal elavate noorte kujutlustes

Terje Toomistu Foto: Georg Kõrre

Nullindate teises pooles hoogustunud väljarände laines osalenud noored on tänaseks Eestist ära olnud umbes kümme aastat – kes rohkem, kes vähem. Olgugi et viimase viie aasta jooksul on Eesti kogusisseränne ületanud väljarännet, on Eesti kodakondsusega alla 35-aastaste noorte väljaränne jätkuvalt suurem. Selles vanusegrupis on see muidugi mõistetav, sest millal siis veel maailma avastada. Ent kuna nende noorte lapsepõlv jäi suuresti postsotsialistlikku siirdeaega, mil arengut mõõdeti müütilise teekonna taustal läände, on rahvusvaheline kogemus – oma isiklik teekond läände – sellele põlvkonnale atraktiivne, kui mitte loomulik samm enesearengus.

Noorte mobiilsuse mastaapsus polegi päris täpselt teada. Statistikaameti andmeid noorte rändest tuleb alati võtta tera soolaga, kuna paljud välisriikides kodu omavad noored käivad – vähemalt tegid seda enne pandeemiat – regulaarselt Eestis, neil on siin sissekirjutus, nad käivad siin hambaarsti juures ja jätavad mitmesuguseid jälgi riiklikesse andmebaasidesse. Nii ei saagi täpselt teada, kas need noored on nüüd päriselt Eestis või päriselt läinud.

Ent võibolla polegi selline binaarne küsimuseasetus – kas Eestis või välismaal – selle põlvkonna rändemustrite kirjeldamiseks enam päris adekvaatne. Nimelt ei mõtle paljud neist oma ajutist laadi, kuigi sageli pikale veninud viibimisest mõnes välisriigis kui fundamentaalsest Eestist äraminekust. Räägitakse kahes kohas korraga olemisest, ajutisest eemalolekust, jätkuvast osalemisest Eesti mentaalses ruumis, mida internetipõhise meedia ja suhtluskanalite taustal polegi väga keeruline ette kujutada. «Ma ei ole kunagi Eestist ära läinud. Ma olen lihtsalt Eestist natukene väljas,» kirjeldab oma kogemust Kanadas hiljuti isaks saanud noormees.