Peep Pahv

FOTO: Peeter Langovits

Moodustame ümarlaua, arutame olukorda, otsime lahendusi – selliste tühjade lausetega reageerisid Eesti spordijuhid treenerite keerulise olukorra esile toonud riigikontrolli auditile.

Halloo, kosmos! Siin Maa! Kas te viibite Kuul? Kus te olete olnud kõik need aastad, kui treenerid ja sportlased on probleemist juttu teinud? Näiteks poolteist aastat tagasi toimunud spordikongressil, või veel neli aastat varem peetud kongressil.

Aga võib-olla polegi vaja treenerite teemat lahendada, sest 2005. aastal vastu võetud spordiseaduse järgi pole treeneritel õigusi ette nähtudki. Küll aga leiab seadusest kohustusi: treener peab tagama treeningu aluspõhimõtete järgimise ja ohutuse, jagama koormusi vastavalt juhendatavate tervislikule seisundile ja mis peamine – ta peab olema spetsialist, kes omab treeneri kutsekvalifikatsiooni. Treeneri õiguste kohta ei leia aga ühtegi sõna. Õigusteta isik on aga teadupärast ori...

Kuna treener on oma staatuselt surutud ühiskonna põhjakihti, pole ilmselt vaja neile maksta ka inimväärset palka. Palju on aga näiteid, kus treener ei näe punast krossigi. Riigikontrolli auditist selgub tõde, mida spordiinimesed teavad juba ammu.

Ligi kolmandikul neljanda ja viienda kategooria treeneritest pole töölepingut ja sama suur osa neist kulutab selleks tegevuseks isiklikke sääste. Madalama kategooriaga, kuid igapäevaselt noori juhendavate treenerite hulgas on tööks oma raha kulutajate osakaal veelgi suurem.

On ju üsna tavaline, et treener kasutab laste võistlussõitudeks oma isiklikku transporti, tihti on ta selleks ostnud isegi väiksema bussi. Pikema sõidu korral maksab ta ise kinni oma ööbimise ja kõik muud «komandeeringuga» seotud kulutused. Ise tasutakse oma kohustuslike koolituste eest ning muretsetakse treeninguvahendeid.

Võib jääda mulje, et sellise töö tegemiseks peab olema rikas. Tegelikult aga pole tegemist rikkuritega. Jah, mõnes omavalitsuses on säilinud minimaalset palka maksvad spordikoolid ning suuremates linnades leidub heatahtlikele sponsoritele tuginevaid paremal järjel klubisid.

Kuid mida peaksid tegema väikelinnades või valdades töötavad treenerid, kus rahanappuses on kaotatud isegi pearaha? Selleks, et olla treener, peavad nad veetma pikki tööpäevi koolitunde andes, tehases töötades või põldu harides. Neid ei päästaks ka spordijuhtide suusoojaks räägitu, et lähiajal plaanitakse kõrgema kategooria treeneritele tagada riiklikult palk ja garantiid.

Paljudel treeneritel pole lihtsalt aega ja raha, et neljandat või viiendat kategooriat taotleda.
Treeneritele võib ju soovitada oma tööst loobuda. Aga mis saab siis Eesti spordist? Õigluse huvides olgu öeldud, et loo autor on hobi korras teise kategooria treener.