FOTO: Urmas Nemvalts

Tõsisteks aruteludeks ACTA üle tuleks kõigepealt rahuneda
 

Kired võltsimisvastase kaubanduslepingu ehk ACTA ümber on muutunud nii metsikuks, et nüüd on võimalik vaid üks lahendus: aeg maha võtta ja teema üle rahulikult arutlema asuda. See, kes kisendamisele objektiivset pilti eelistab, on praegu juba väga hädas – vastaste vandenõuteooriatest ja süüdistustest on õhk nii paks, et väheste selgitajate sõnavõtud lihtsalt sumbuvad sellesse.

Ent miks on üldse lastud internetikogukonnal kõigepealt paanikasse minna ning alles nüüd ACTAt seletama hakatud? See on väga tõsine etteheide – tuletõrje kutsumisega pole mõtet oodata, kuni kogu maja leekides on. Tagajärg on see, et võib-olla lausa õilsaid eesmärke teeniva ACTA kaitsjaid on raske uskuda.

Aga ka internetiaktivistidele ei tee kujunenud olukord au. Tekkida võib suisa kahtlus, kas nad ikka ise teavad, mida kritiseerivad. Raske uskuda, et valearvamuste levitamine sündis teadmiste baasilt. Internetist alla laaditava materjali kasutamine ja privaatsuse kaitse võrgus on olnud probleemiks juba vähemalt kümme aastat. On paratamatu, et ka ­õigusruum hakkab muutuma.

Kas tuleks kahtlustada, et valeväidete levitamise eesmärk on olnud seda protsessi takistada? Aga kui uskuda ACTA kaitsjaid, siis nimetatud leping seda ei puudutagi.

Viimase paari päeva jooksul on välisministeerium ümber lükanud juba mitu väärarusaama, mis ACTA kohta liikvel. Nii ei nõua leping, et intellektuaalomandit kaitstaks inimeste põhiõiguste hinnaga, ei kohusta internetiteenuse pakkujaid oma kliente jälitama, ei kaota WiFi levialasid ega muuda kuriteoks varukoopiate valmistamist. Välisministeerium kinnitab nüüd, et ACTAga liitumisel ei pea me isegi oma õigusakte muutma.

Tekkinud olukorda kasutavad julgesti ära need, kes leiavad, et intellektuaalomandit polegi vaja kaitsta. Aga vargus on vargus ka ACTAta ja isegi igaval poplaulul on kusagil autor, kellel on õigus tasule. Hoopis pentsik on vaadata loosungitega ACTA vastu meelsust avaldanud riigikogu liikmeid, kellel ometi peaks olema vabam ligipääs igasugusele infole, arutelule ja argumentidele. Aga loosungid on muidugi lihtsamad, eks ole?

«Rahu, ainult rahu», on kirjutanud Astrid Lindgren. Midagi ei juhtu, kui ACTA «hommepäev» ratifitseeritud ei saa. Rahuneme ja alustame otsast peale. Ilma emotsioonide, süüdistuste ja mõnitamiseta.

Seda viimast võiks silmas pidada ka peaminister Andrus Ansip. Mõneti võib ju Ansipi soovi paranoiat pilgata isegi mõista, kuid peaministri suust on see kohatu. See sunnib arvama, et temalgi on vaja fooliumist mütsikest.