Ministri väljavahetamine on lihtne, kuid võib jääda üksnes vormiliseks lahenduseks. Sisulist lahendust ootab ülesanne, kuidas kiirendada vaktsineerimist olukorras, kus õla peaks alla panema ükskõiksed ja vastalised inimesed. Seda ei oska täie kindlusega öelda keegi.
Palju on räägitud kommunikatsiooni tähtsusest, kuid mida rohkem peale käia, seda kindlamaks muutuvad tõrksad – seda enam, et otsest ähvardavat ohtu või lähenevat katastroofi nad ei taju. Võrreldes varasemaga, kui vaktsineerimispunkti ukse taga oli järjekord, on nüüd vaja rohkem ressurssi, sest vaktsineeritavaid tuleb taga otsida. Kõige selle kõrval tuleb hakata tegelema ka lisadooside andmisega, sest esimeste vaktsineeritute immuunsus hakkab vähenema. See seab süsteemi taas suurema surve alla.
Sellises olukorras tundub, et lihtsam oleks elanikkonna vaktsineerimisprotsent üles saada laste ja noorte vaktsineerimise teel. Samas mõjutab haiglate täitumust kõige enam just riskirühmade vaktsineerituse tase.
Nii peaks vaktsineerimiseesmärkide täitmist jälgima vanusegrupiti, sest keskmine arv võimaldab tegelikust probleemist mööda vaadata. Seejuures vajaks eakate vaktsineeritus lausa eraldi eesmärki, mis võiks olla suuremgi kui 70 protsenti. Just nii peaks tervise- ja tööministri tegevust edaspidi hindama.
Selleks et vaktsineerimisprotsess kiiremini käima saada ja samal ajal tagada ka lisadooside andmine, on vaja leidlikke lahendusi, milleks Kiik ei paista suuteline olevat. Eestile oleks parim lahendus tema väljavahetamine.