Juhtkiri ⟩ Harvester lõhub usaldust

Päeva karikatuur Foto: Urmas Nemvalts

• Valitseb teadmatus, mida teeb riik püsielupaikade kaitseks
• Poliitikud vaatavad riigi arusaamatut metsapoliitikat tagaistmelt
• Riigi metsafirma ei peaks võisturaiumist võimendama

Harvesterid närivad kaitsealust metsa seest tühjaks nagu herilane õuna, kirjutas Postimehe ajakirjanik Ülle Harju kaks kuud tagasi ja osutas keskkonnaministeeriumi vaikimistaktikale Euroopa Liidu rikkumismenetluse puhul. Tänases lehes jätkub sama teema, aga ka sama suutmatus selgitada, mida riik püsielupaikade kaitseks teeb või kuidas meie kõigi nimel Euroopa Komisjoni kriitikale direktiivide ülevõtmise kohta reageeritakse.

«Seadusandlus muutunud ei ole ning keskkonnaamet käsitleb kõiki metsateatisi samuti nagu eelmisel või üle-eelmisel kuul,» kinnitas ametnik. Järelikult harvesterid töötavad. Peaminister kommentaare ei anna ja keskkonnakomisjoni juht ­laiutab jõuetult käsi. Samal ajal möönab keskkonnaagentuur, et metsaelupaikade olukord halveneb.

Riigikogu, valitsus ja ajakirjandus ei tea siiani, mida Eesti Euroopa Komisjonile Natura 2000 kaitsealade paljaksraiumise asjus vastas, sest seda ei lubavat rikkumismenetluse protsess.

No kuulge, austatud ametnikud, pole ilus pugeda Brüsseli selja taha ja öelda, et Euroopa pani meile vaikimisvande peale. Avalikkusel on õigus teada, kas Eesti kavatseb Brüsseliga kohut käia või astutakse konkreetsed sammud, et seda mitte teha. Praegu paistab, et salapärane konspiraator nimega ametnikeriik läheb mõlemas suunas korraga, aga niimoodi, et see on vaid illusioon ja tegelikult seisab kõik paigal.

Riigikogu keskkonnakomisjon tegeles probleemiga, kuid niiviisi, et otsus Euroopa Komisjoni kriitikat tõsiselt võtta jäi peamiselt komisjoni seinte vahele.

Kas mitte see pole see koht, kus valitud poliitikud Toompeal on kaotanud initsiatiivi ja vaatavad riigi arusaamatut metsapoliitikat tagaistmelt? Tegemist on oluliste ja emotsionaalselt laetud küsimustega, mis nõuavad vaidlust riigikogu saalis.

Avalikkusel on õigus teada, kas Eesti kavatseb Brüsseliga püsielupaikade ohustamise pärast kohut käia või astutakse konkreetsed sammud, et seda mitte teha.

Postimehe tänases artiklis kooruvad välja võimalikud algatused, nagu Natura 2000 metsaelupaikade puhul raieteatiste väljastamise peatamine või metsateatiste väljaandmine tegevusloana, mis igal juhul eeldab ­mõjuanalüüsi. Milline samm on õige, seda pole rahvaesindus sisuliselt kaalunud.

Kindlasti on metsaomaniku huvide kaitse väärtus, millesse ei tohi kerglaselt suhtuda. Praeguse probleemi juureks on aga tehnoloogiline areng (harvester) ning kiirelt ratsa rikkaks saamise mentaliteet, kus suured firmad teevad lõppkokkuvõttes liiga ka kergeusklikule väikeomanikule. Riik peab muutuvas keskkonnas olema usaldusväärne vahemees, mitte Kaval-Antsu või rehepapi advokaat.

Mitu riigikogu koosseisu ja valitsust pole saavutanud mõistlikku metsanduskokkulepet ja puudub arusaam, milline on Eesti jaoks optimaalne lubatav raiemaht. Muidugi pole kõiki rahuldavat lahendust, aga lahendusetus on hullem.

Oma osa segadusse on andnud RMK. Riigi metsafirma peaks eraomanike raiehuvile reageerima oma mahtude piiramisega, mitte võisturaiumist võimendama.

Muide, Poolat kutsus korrale kaitsealade paljaksraiumise eest tulnud trahviähvardus 100 000 eurot päevas. Rikkumismenetluse saanud Rumeenias on aga röövraiujad keskkonnaaktiviste julmalt peksnud ja ähvardanud. Me ju tahame olla teistsugune riik.