Mart Laar: minna ei taha, kuid jääda ei saa

Põgenikud 1944. aastal paadist rannavalvelaevale asumas. SM F 3785:51 F. Foto: Saaremaa Muuseum SA

Palju 1944. aasta põgenikega seotud küsimusi on vastamata. Ja tegelikult isegi küsimata, kirjutab ajaloolane Mart Laar

Iga aasta septembris meenutatakse Eestis 1944. aasta sügispäevi, mil kümned tuhanded eestlased põgenesid Eestist sisse tungiva Punaarmee eest. Neist keerulistest päevadest on kirjutatud, luuletatud ja lauldud, teatritükk ja oopergi tehtud ja mälestusmärk püstitatud, maalidest rääkimata. Pole just palju sündmusi Eesti ajaloos, mis on loojaid sedavõrd tugevalt inspireerinud. Ju selles siis pidi midagi erilist olema. Ja ikkagi on palju sellega seotud küsimusi vastamata. Tegelikult isegi küsimata. Ikka kiputakse 1944. aasta sündmustele lähenema läheneja oma kaasaja perspektiivist, küsides neid küsimusi, mis võiksid huvitada kaasaja inimest, aga jääksid arusaamatuks 1944. aastal tegutsenutele. Vast oleks kasulik algatuseks juurelda mõne tollaste sündmustega seotud tõsiasja üle, mis tihti kipuvad meelest minema. Peatuksin järgnevalt neist mõningal.

2 MÕTET

• Uuel kodumaal aeti juuri raskelt mulda seetõttu, et lahkunud ei võtnud seda kuidagi pöördumatu otsusena – enamikus usuti, et peagi ollakse kodus tagasi.
• Pagulased häirisid Moskvat tugevalt. Tasub lugeda KGB residentide kaebusi Rootsist, et kelle viga tegi võimalikuks sellise hulga Balti pagulaste saabumise sellesse riiki.