Mihkel Kangur: riigijuhtide otsustamatus tõi hinnatõusu

Mihkel Kangur Foto: Erakogu

Kui roheliste erakonna esindajad kutsusid riigikogu 2007. aasta augustis erakorralisele istungile, et arutada põlevkivienergeetika kasutamise lõpetamise teemal ning töötada välja kütuse- ja energiamajanduse strateegia, pälvisid nad vastuseks vaid üleoleva irvituse. Veel polevat aeg põlevkivienergeetikast väljuda, veel tuleb mõelda, veel tuleb otsida lahendusi, kirjutab ökoloog Mihkel Kangur. 

Täpselt samasugusel seisukohal olid Keskerakonna, EKRE ja Isamaa liikmed eelmiste riigikogu valimiste ajal. Sama seisukohta näib jagavat ka Reformierakond, kes on jätkanud tööd põlevkiviõlitehaste väljaehitamisega ja puidu põletamisega põlevkivikateldes.

See, et meil on riigikogus endiselt erakonnad, kes üritavad juba ligi 15 aastat tegeleda mõtlemisega ja ainult mõtlemisega, ongi põhjus, miks meil energia hind rekordeid lööb. Sõna «üritus» tähendab eesti keeles läbikukkunud katset. Praegu on väga viimane aeg välja öelda, mida siis viimase 15 aasta vältel välja mõeldud on. See, et peaminister peab tõdema, et meil pole piisavalt taastuv­energia võimsusi kasutusele võtta, on aastatepikkuse üleoleva ja ignorantse mitte millegi tegemise poliitika tulemus.

Selle käigus ehitati muuseas Auvere elektrijaam, ja seda vastupidiselt väga paljude erialaspetsialistide soovitustele.

Olen täiesti nõus kolleeg professor Mihhail Lotmaniga, et ka rumalate inimeste mured peavad olema riigikogus käsitletud ja neid peab keegi esindama. Rumalaid inimesi peab aitama, kuid me ei saa nende järgi kujundada kogu riiki. Inimtekkeliste kliimamuutuste eitamine on samaväärne lameda maa teooria tunnustamisega ning elementaarsete matemaatikaoskuste puudumisega. Selliste hariduslike puudujääkidega inimeste küsimustega peab riigikogu kindlasti tegelema, kuid mitte osalusvaatlusena.

Teadlaste antud hoiatused on väga selged ja ühesed. Me saame vaid lühikest aega toota energiat ja toitu keskkonnakahjusid tekitades ja peagi tuleb need kahjud kinni maksta. Täpselt see just praegu toimub. Kõik maailma riigid leppisid juba 1992. aastal Rio de Janeiros kokku võidelda kliimamuutustega. See oli rohkem kui arvestuslik põlvkond tagasi. Seepärast on eriti kummastav kuulata praegu tasa-ja-targutamist teemal, et ei saa käituda õhinapõhiselt ja tormakalt. Õhin ja tormakus oleks saanud olla kolmkümmend aastat tagasi, nüüd on põhjendatud meeleheide.