Mari Klein: kui nad oleksid mahtunud paati...

Pisarate paat Vabaduse väljakul Foto: Pisaratepaat.eihr.ee

Täna meenutatakse Vabaduse väljakul «Pisarate paadiga» 77 aasta tagust rusuvat septembrit, üht kohutavamat sügiskuud Eestimaa ajaloos. Tol sügisel põgenes Nõukogude okupatsiooni eest välismaale üle 75 000 Eesti inimese. Kaugeltki kõik ei jõudnud kohale. Neid, kes jõudsid, ei oodanud ees pudrumäed ja piimajõed, aga nad ei pidanud elama pidevas surmahirmus. Elu ei olnud enam kunagi endine, ei pääsenutel ega jäänutel.

Minu vanavanemad ei mahtunud paati. Nad pidid kolmekuuse tütre ja seitsmeaastase pojaga sõitma põhjarannikult tagasi Rakverre. 80 kilomeetrit. Hobusega. Vihmasel sügiskuul. Ajal, mil käis sõda. Onu rääkis kord põgusalt, kuidas nad peitsid end Jõelähtme kiriku taga. Et varjuda üle lendavate Vene hävituslennukite eest, mis pommitasid põgenikevoore. Võib-olla samade, mis hiljem lasid Juminda juures põhja haavatuid vedanud laatsaretlaeva Moero. See ei olnud film, mida me kinos pärani silmi vaatame, see oli tolleaegse esimese klassi poisi päris elu. Valikud, mida vanemad pidid tegema laste tuleviku nimel. See ei olnud rõivatüki või vihikupaberi valik, see oli valik elu ja surma vahel.