/nginx/o/2021/09/20/14082788t1h2c9e.jpg)
Mitte kuidagi ei tahaks, et uue rahvusooperi kaasajastamise kavade jäärapäine edasiarendamine riigikogu fikseeritud kohas ja meetodil ei lisaks meid Dresdeni, Omaani antiloobi ja Liverpooliga ühte ritta, kirjutab arhitektuuriloolane ja muinsuskaitseekspert Jaan Tamm.
Meie kultuurilukku jääb 13. september ajalooliseks päevaks. Mitte kunagi varem pole riigikogu kinnitanud riiklikult tähtsate kultuuriehitiste nimekirja viit objekti korraga. Alates 1996. aastast, mil kultuurikapitali seaduse järgi osutus esimest korda võimalikuks hakata kultuuriehitiste rajamist rahastama hasartmängumaksust laekuvatest summadest, on seda tehtud 25 aasta jooksul ikka üks ehitis korraga: Kumu, ERM ja EMTA kontsertsaal. Nüüd aga läks riigikogu kultuurikomisjon ja kohe ka riigikogu täiskoosseis ootamatult heldeks.
Nii nagu Eesti poliitkooslustes senini tavaks, muutuvad erakonnad eriti aktiivseks enne valimisi, mida sellel aastal oli koguni kaks: presidendi ja kohalike omavalitsuste omad. Neist viimase eel on suurepärane võimalus riigikogu liikmetel, kes suures osas kandideerivad ka kohalikel valimistel, oma reitingut valijate silmis tõsta, andes lubadusi, mille täitmise eest nad sageli ei suuda või ei saagi vastutada, sest teatepulk antakse edasi ju kulkale.
Viimase finantseerimisvõimalusi reglementeerib seadus, mis annab võimaluse järgmise aasta juulis hakata finantseerima järgmist ehitist. Selleks peaks pingerea järgi olema Tartu südalinna kultuurikeskus (Süku), mille esikohale saamiseks tuli riigikogu kultuurikomisjoni esimehel ja Tartu võimuladvikus oleval Aadu Mustal tublisti vaeva näha. Kas see vaev ennast ka kohe ära tasub, pole veel teada. Sest kuni pole hoone projekti, mille alusel saaks kasvõi esialgseid maksumusi arvutama hakata, on tegemist kohvipaksu pealt ennustamisega.
:format(webp)/nginx/o/2019/03/17/11873265t1h16c3.jpg)