:format(webp)/nginx/o/2017/01/06/6230493t1h9a3f.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2021/09/19/14080817t1h038c.jpg)
On mõistetav, miks Prantsusmaa tunneb end nagu altari ette jäetud pruut pärast Austraalia teadet, et hülgab kümnete miljardite eurode suuruse lepingu 12 Attack-klassi allveelaeva ehitamiseks.
Gamal Abdel Nasserit ja Anwar El Sadati mäletate? Nende aluste sünninimed olid Vladivostok ja Sevastopol, aga liitlaste surve ja Venemaa erakordselt halva käitumise tõttu soostus Prantsusmaa kahele idanaabri tellimusel ehitatud Mistral-klassi kopterikandjale otsima uue ostja, kelleks sai Egiptus. See ei olnud lihtne. Nagu ei ole lihtne selgitada Mistralid ehitanud Naval Groupile, et nad saavad nüüd 12 allveelaeva ehituse jagu vähem tööd ja leiba.
Küsimus on ka pärast allveelaevalepingu sõlmimist hoolega kultiveeritud suhtes, mille õitsengu nimel käis president Emmanuel Macron 2018. aastal Austraalias ja võttis tänavu juunis Pariisis vastu Austraalia peaministri Scott Morrisoni.
Ilmneb, et ajal, kui Morrison end võõrustada lasi, käis operatsioon Hookless: Canberra palvel veensid britid USAd, et too jagaks austraallastega oma tuumaallveelaevade tehnoloogiat. Morrisoni Pariisi-naeratuse taga peitus lootus, et ehk on tal juba soolas parem kaup kui see, mille puhul Macron uhke vastuvõtu korraldas.
Liitlasempaatia Prantsusmaa suhtes on kohane. Samas tuleks seda tunda ka Austraalia suhtes. Nii nagu Pariis, investeeris ka Canberra eelmisse lepingusse aega ja energiat ning tehingust taganemine tähendab neile märkimisväärseid kulutusi seoses Attack-klassi alustega, mida nüüd kunagi ei ehitata.
Poleks ime, kui Canberra kaitseplaneerijate peas süttis lambike näiteks siis, kui nad pidasid mullu realistlikuks Ühendriikide kaitseministri kandidaadiks peetud Michele Flournoy novembrikuist mõtteavaldust, et Hiinat võiks taltsutada teadmine, et USA suudab nende mereväe 72 tunniga põhja lasta.
Austraalia ilmselgelt ei ärganud lihtsalt ühel hommikul mõttega, et oleks lahe lüüa Prantsusmaale nuga selga. Küll aga tunnevad nad Pekingi agressiivsust omal nahal märksa tugevamini kui Euroopa, kes räägib Hiinast endiselt kui konkurendist ja võimalusest.
Poleks ime, kui Canberra kaitseplaneerijate peas süttis lambike näiteks siis, kui nad lugesid mullu realistlikuks Ühendriikide kaitseministri kandidaadiks peetud Michele Flournoy novembrikuist mõtteavaldust, et Hiinat võiks taltsutada teadmine, et USA suudab nende mereväe 72 tunniga põhja lasta.
Austraalia tahtis tükikest sellest heidutusest. Ning märtsis alustasid nad ameeriklaste veenmist, et USA-le tuleb kasuks, kui Vaikse ookeani sügavustes tuuritab nende omadega samast klassist tuumaallveelaevadel «väike» abiline, mis valmis kandma osa Pekingi taltsutamise koormast ja ühtlasi oskab hooldada ameeriklaste aluseid.
Vast erilist empaatiat ei vääri aga Josep Borrelli kurtmine, et ELiga keegi ei konsulteerinud. Kõrge esindaja ise pole end ei Moskva-visiidi ega euroarmee jutu juures lasknud segada faktist, et tema ideed ei toeta arvestatav osa maadest, mille nimel ta kõneleb.