Tänases lehes on ülevaade kolm päeva väldanud valimiste käigust ja markantsetest näidetest reeglite rikkumise kohta, mida vaatlusorganisatsiooni Golos andmetel oli üle 3700. Ja seda olukorras, kus opositsiooni pikaajalise lämmatamise tõttu oli kõigile selge juba enne valimisi, et Ühtne Venemaa võidab niikuinii.
Et Venemaa kodanikud on tajunud oma võimetust poliitilises protsessis kaasa rääkida, näitab kas või valimistel osalemise aktiivsus. 2011. aastal oli see 60 protsenti, 2016. aastal 48 protsenti. Eile keskpäeval oli see kõigest 40 protsenti, Peterburi valijad olid venemaalastest kõige ükskõiksemad vaid 20-protsendise hääletamisaktiivsusega.
Kuigi europarlamendi valimiste aktiivsus on samuti pikka aega olnud alla või veidi üle 50 protsendi, on parlamendivalimistel üldjuhul osalus palju suurem. Vähene osalemine on igal juhul märk võimu ja rahva võõrandumisest. Venemaal on see nii sügav, et rahvast ei teinud aktiivsemaks ka valitsuse valimiseelsed rahasüstid lastega peredele, pensionäridele ja sõjaväelastele.
Suurriikide viimaseid valimisi on iseloomustanud kahtlustused ja mõningatel puhkudel ka faktid välismaa sekkumise kohta. Eriti palju on räägitud Vene sekkumistest teiste riikide valimistesse. Venemaa omakorda on sama argumenti kasutanud otseselt nn välisagentide neutraliseerimiseks.
Kodanikuaktiivsuse kestev mahasurumine võib viia olukorrani, kus alamkihid enam ei taha ja ülemkihid ei saa endist viisi jätkata. Venemaal on selle kohta ajaloost hoiatavaid näiteid.
Nende valimiste kõige häirivamaks seigaks selles vallas tuleb pidada, et Apple ja Google võtsid Venemaa survel oma veebipoodidest maha Navalnõi liikumise loodud targa valimise äpi, mille eesmärk oli koondada opositsioonimeelsed valijad igas valimisringkonnas selle kandidaadi taha, kellel oleks kõige suurem võimalus Ühtse Venemaa kandidaati võita.