AK ⟩ Toomas Kiho essee: vaimne ruum ja kultuuriehitised

Akadeemia peatoimetaja Toomas Kiho.  Foto: Kristjan Teedema

Ma ei räägi siin sellest vaimsest ruumist, mis koosneb kogutud ja talletatud pärimustest, rahvaluulest, komberuumist, aga ka kirjutatud kirjandusest, tehtud filmidest-lavastustest ja üldse kogu loodud kultuurivarast. Või noh, räägin küll, aga keskendun selle vaimse ruumi seostele pärisruumiga, meie geograafilise ja arhitektuurilise tegelikkusega, selle maailmaga, milles tegelikult päevast päeva elame. Laenates põhiseaduse preambulist: elame eestlastena eesti kultuuris ja eesti keeles, aga elame samal ajal ka kindlas ruumilises tegelikkuses.

Ja see ruumiline tegelikkus, meie Eesti ruum, on paratamatult kogu kultuurilise, keelelise ja rahvusliku eneseolemise ja eneseteadvuse pärisalus, kuna selles ruumis elame oma bioloogilist elu. Ainult selles, päriselt olemas olevas ruumis saame luua kultuurilisi tavasid ja väärtusi.

Niisiis on sellel ruumil endal teatud keskne väärtus ja ülesanded Eesti edasi kestmisel ja kandmisel. Vaimse ruumi säilitamiseks ja kaitsmiseks – meie iseolemise tagamiseks – on seatud ülesanded looduskaitsele ja muinsuskaitsele (rääkimata riigikaitsest, mis peab tagama Eesti eksistentsiaalse, füüsilise kaitse). Esimene neist on seatud kaitsma meie ruumilisi looduslikke maastikke ja looduse üksikobjekte, teine meie ruumis olemasolevaid kultuuriväärtusi ja kultuurilisi üksikobjekte.