Maailmakoristuspäeva kodulehekülje andmeil on koristajaid tänavu 180 riigist, kokku 50 miljoni vabatahtlikuga. Eestist on end koristama kirja pannud üle 25 000 inimese. Eelmisel aastal osales maailmakoristuspäeval 11 miljonit inimest 166 riigist ja küllap oleksid need arvud suuremadki, kui poleks olnud koroonapandeemiat.
Maailmakoristuspäev täidab mitut eesmärki. Ehkki põhimõtteline rohepööre eeldab suuremat koostööd riikide vahel, näitab maailmakoristuspäev, et ka inimesed altpoolt saavad anda oma panuse planeedi rohelisemaks muutmisel. Puhtam keskkond peaks olema meie kõigi ühine mure.
Kui aga arvestada just laste ja noorte suurenenud panust koristustalgutel, on tegemist ka pedagoogilise ettevõtmisega. Lapsed ja noored saab vähemalt päevaks eemale arvutist ning see lisab neile ka kogukonna- ja vastutustunnet. Eks ole mitmedki lapsevanemad nõudnud lastelt enda järelt koristamist, kuid suurem küsimus on muidugi, miks peavad lapsed koristama täiskasvanute järelt. Maha visatud laga ja mõistmatust loodusega ümberkäimisel kohtab paraku liigagi tihti.
Sotsiaalne kapital on seega kindlasti fraas, mida maailmakoristuspäeval tasub meeles pidada. Oleme ju näinud polariseerumist nii Eestis kui ka mujal mitmes küsimuses ja kogukonnatunnetus kipub kaduma. See aga on oht ühiskondade endi kestvusele. On oluline, et maailmakoristuspäevaga sarnased ettevõtmised inimesi taas liidaksid.
Loomulikult oskame ise siin viidata oma kitsaskohtadele, kuid rahvusvaheliselt on oluline säilitada pisikese, kuid targa ja innovaatilise riigi kuvand.
Siinjuures pole vähetähtis asjaolu, et maailmakoristuspäev sai 2008. aastal alguse just kodanikest enestest. Just kuulumine millessegi, olla osa millestki suuremast oma panuse kaudu on tavakodanikule tähtis. Kui üha enam valitsevad meeleolud, et tavakodanik ei saa osaleda riigi valitsemisel, tasub seega rohkem hinnata ettevõtmisi, mis toovad tavalise inimese sündmuste keskmesse.