«Või kui me räägime sidusast ja lõimunud ühiskonnast, siis tuleb sellega ka tegeleda. Muidu tekib olukord, kus – ehk silmakirjalikkus on liialt tugev sõna – teod ja sõnad ei lähe lihtsalt omavahel hästi kokku,» leidis Tammaru.
Ka Sveti arvates torkab Lasnamäel riiklikke teenuseid otsides silma naljakas pilt: vastu vaatab ainult politsei ja töötukassa, millega riik justkui annaks edasi oma arvamuse, mida ta siinsete elanike vajadustest arvab.
Linnaosavanem vene kultuuri oaasi tekitamist ei toeta, vaid soovib, et riik jõulisemalt lisandväärtust looks. Poliitiku sõnul on segregatsiooni peatamine linnaosas, mida võib vaadelda kui riigi suurimat omavalitsusüksust, oluline kogu riigile.
«Lasnamäel on tegelikult ruumi ka lisandväärtust pakkuvate riiklike asutuste loomiseks või siia kolimiseks. Kas just uus ooperimaja, aga mõni riikliku tähendusega kultuuriasutus oleks siin kindlasti omal kohal,» selgitas Svet.
Riikliku kaliibriga asutuste tulek endisesse magalapiirkonda aitaks poliitiku sõnul parandada selle imagot, näitaks selle arengut ja seoks seda paremini ülejäänud Tallinna ja Eestiga. Samuti tõuseks Sveti sõnul siis Lasnamäe väärtus ka elukohana ja oleks veel üks põhjus juures, et samastada seda teiste atraktiivsete piirkondadega, mitte eristada. Seni, kuni olulisi muutusi sisse ei viida, süveneb ja taastoodab segregatsioon ennast edasi.
Riigi jaoks on väljupääsuteeks elamuasemeturg
Tammaru meelest mõjutab enim Tallinna segregatsiooni kasvu just töö- ja elamuasemeturg ning haridussektor, kuhu aastakümneid valitsenud üliliberaalne poliitika sisenenud ei ole.
«Eestil on väga liberaalne poliitika olnud viimased kolm aastakümmet, kus tööturgu, elamuturgu ja kooliturgu ei sekkuta,» ütles Tammaru, nentides, et kakskeelne koolisüsteem püsib eelkõige konsensusliku tahte puudumise taga, erinevalt näiteks Lätist, mis on tunduvalt jõulisemalt koolireformiga edasi läinud.
Läti on võtnud sihiks minna samm-sammult täielikult üle lätikeelsele kooliharidusele ning haridusreformide tagajärjel on langetatud muu seas ka kooli minemise iga kuuele eluaastale ja mindud üle kompetentsipõhisele õppele.
«Kui praegune Eesti poliitiline kontekst jätkub ja tõukejõudu ei ole millegi muutmiseks, siis sõltub edasine vene peredest ja sellest, kuhu nad otsustavad oma lapsi kooli panna. Ainuke realistlik mehhanism sellisel juhul eraldatuse vähendamiseks on, kui nad otsustavad oma lapsed panna eelkõige eesti koolidesse,» tõi teadlane välja.
Inimgeograafi arvates on vaja aga eri piirkondades leida just seal olevatele inimestele sobilik lahendus.
«Liiga jõuline ja väevõimuga sekkumine ei ole kunagi hea strateegia,» rõhutas Tammaru ja lisas: «Ühiskond on õrn kooslus ja seda tuleb delikaatselt käsitleda ühiste arusaamade järgi.»
Rahvusvaheline praktika näitab, et Eestil on ka lisaks haridusele teisi hoobi, mida kasutada segregatsiooni suundumuste muutmiseks.
«Eestit eristab paremini eraldatusega tegelevatest riikidest see, et nendes riikides on elamuturul aktiivne ka avalik sektor,» rõhutas Tammaru.
«Eestis on võetud selline lähenemine, et turg on midagi, kuhu avalik sektor ei tohiks siseneda. See on muidugi üks võimalus, kuid riik võib lisaks reeglite loomisele ka loodud reeglistikus ise kaasa lüüa, nagu USAs, Soomes, Austrias või ka Norras,» leidis akadeemik.
Elamistingimusi ei tohiks Tammaru meelest võrrelda toidukaupade või tehnikaga, mida lastakse ainult turul reguleerida, sest kodu on üks põhiõigus.
«Seetõttu on selles küsimuses ka avaliku sektori sekkumise ideoloogia tegelikult väga liberaalsetes riikides levinud ning üle lahe Soomes on kasutusel praktika, mis on kasumlik ka kohalikule omavalitsusel ja riigile endale,» ütles professor.
«Nad aitavad ühelt poolt sotsiaalkorteritega nõrgemaid, kuid teiselt poolt on pakkumine ka turumajandusliku mõtlemisega, sest riik saab võtta odavalt laenu, anda selle edasi omavalitsustele, kes saab seetõttu soodsamalt kortereid edasi müüa,» lausus Tammaru.
Tähtsad on ka planeering ning taristu kasutamise võimalused. Taskukohaste eluasemete raskustes olev Inglismaa on sätestanud, et igal suurel arendusel peab kümme protsenti elamupinnast olema taskukohase hinnaga, mille sätestab vastav kohalik omavalitsus.
«See näitab, et riik saab tegelikult ka minimaalsete kulude ja maad omamata linnas muutusi esile kutsuda,» leiab Tammaru.
Sotsiaalse segregatsiooni lahendusena oma linnaosas näeb Lasnamäe linnaosavanem Vladimir Svet riigi suurema kohalolu ja eesti keele kättesaadavuse suurendamise kõrval samuti parema linnaruumi ning uue elamumajanduspoliitika loomist.
«Riigil on Lasnamäel mitu elamumajanduseks ettenähtud maatükki ja seal tuleb loobuda magalatüüpi hoonestuse taastootmisest ning panustada nende arendamisel kõrgetasemelisele linnaruumile,» tõi Svet välja.
Sinna peaks poliitiku sõnul kerkima madalkorruseline hoonestus, põhjalikult läbimõeldud jalakäijate ja ratturite liikumisvõimalused, kohalikele mõeldud linnaruum ja rikkalik haljastus.
«Kui kedagi peaks huvitama, kus selliseid riigi käes olevaid elamumaa krunte veel on, saab jalutada Lasnamäe kiriku kõrval asuval tühermaal või Saaremaa puiestee äärsetel aladel Linnamäe tee kõrval,» selgitas Svet, kelle sõnul on oluline anda ka ettevõtjatele signaal, et magalatüüpi arenduste aeg on möödas.
Linnaosavanem näeb kohalike võimude rolli eelkõige kompromisside otsijana, mis tagaks, et elamukvartalitesse tekiksid eri hinnaklassis korterid ning et uusarenduste elumajade esimesed korrused avaneksid ka kesklinlikul moel tänavale, nagu näiteks Uus-Veerenni kvartalis.
«Ka Tondiraba park näitab, et ehitusprahti täis tühermaast saab luua linna mastaapides tõmbekeskuse ning see areng peab jätkuma ka teistes Lasnamäe asumites,» tõi Svet välja, lisades: «Esmalt betooni suunatud investeeringuna tunduvad kulutused lubavad pikas perspektiivis anda suure dividendi sidusama ja õmblusteta ühiskonna loomise näol.»
Käesolev kirjutis on valminud koostöös MTÜ Mondoga projekti «Jagatud teekonnad: faktid ja lood rändest 21. sajandil» raames, mida kaasrahastavad Euroopa Komisjon, Eesti välisministeerium arengu- ja humanitaarabi vahenditest, kultuuriministeerium ja Kodanikuühiskonna Sihtkapital. Kirjutis ei pruugi väljendada rahastajate seisukohti.