Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse teadur Grigore-Kalev Stoicescu. FOTO: Mihkel Maripuu / Postimees

Moskvast juhitud impeerium ei pruugi tõesti laiuda enam vanades piirides, kuid selle põhialused ning nähtavasti ka saatus on samad, kirjutab rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse teadur Kalev Stoicescu.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Kuulsin ingliskeelset kalambuuri rahuvalvest juba 1990. aastatel, kõigepealt seoses Transnistria piirkonnaga, kust Venemaa ei tahtnud mitte kuidagi oma vägesid välja viia, mõjuvõimu kaotada ega võimaldada verivärskele Moldova Vabariigile täit suveräänsust kogu oma territooriumi üle. Venemaa, erinevalt teistest riikidest, ei tegele mitte peacekeeping’uga, vaid piecekeeping’uga ehk võõraste maatükkide Kremli kontrolli all hoidmisega.

Eraldusmärkidega Vene rahuvalvajad (tavaliselt spetsnaz), kuid ka eraldusmärkideta niinimetatud rohelised mehikesed, igat tüüpi vabatahtlikud ja sõjaväeliste «erafirmade» võitlejad (näiteks wagnerlased) on tükihoidjad, kelle ülesanne on kinnitada Venemaa kanda võimalikult tugevalt. Valgeks võõbatud sõjaväelised «humanitaarabi» veoautod toovad tükkidesse peale tekkide ja jahukottide ka relvastust ja muud sõjavarustust ning vahel viivad sealt minema tehaste aparatuuri ja masinaid (näiteks okupeeritud Donbassist).