Advokaat: riik peab võtma vastutuse tarbijate elektrivarustuse eest

Moonika Kukke Foto: Erakogu

Riigikogus tuleb lähipäevil esimesele lugemisele elektrituruseaduse muutmise eelnõu, millega avatakse Eesti elektriturg täielikult 1. jaanuarist 2013. Lihtsustatult tähendab elektrituru avamine tarbija jaoks seda, et tal tekib võimalus sarnaselt mobiilioperaatorile hakata valima ka elektri müüjat, ole aga ise aktiivne. Kui kodutarbija elektri müüja valikuõigust kasutada ei soovi, siis on tal õigus osta elektrit üldteenusena võrguettevõtjalt või kui võrguettevõtja ise elektri müügiga ei tegele, siis võrguettevõtja nimetatud müüjalt. Eelnõu kohaselt on õigus üldteenusele ainult kodutarbijatel, äritarbijatele üldteenuse õigust ei laiene.

Mida aga elektri üldteenus endast üldse kujutab? Üldteenus kõige laiemas tähenduses on riigi poolt osutatav avalik teenus nii nagu seda on postiteenus või arstiabi. Elektri üldteenuse sisuks on tarbijale kolme õiguse andmine: õigus liituda elektrivõrguga, õigus tarbida elektrit mõistliku hinnaga ja õigus riigi kaitsele, kui tarbija õigused on ohus. Kahjuks tuleb tõdeda, et üldteenuse üllas mõte on Eesti elektrituruseaduse eelnõus leidnud kajastamist üksnes poolikuna ning eelnõu vajaks olulistes küsimustes täiendamist.

Kodutarbijale osutatava üldteenuse hinnaks on eelnõu kohaselt elektribörsi kalendrikuu kaalutud keskmine elektrienergia hind, millele võrguettevõtja võib lisada mõistliku ärikasumi. Võrguettevõtja ärikasumi määr on eelnõuga jäetud teadlikult reguleerimata.

Eelnõu praeguse sõnastuse puhul tuleb endale selgelt aru anda sellest, et eelnõuga on antud võrguettevõtjale ärikasumi suuruse otsuse tegemisega otsustusõigus, kas kodutarbijate osas Eesti elektriturg avada või mitte.

Kui võrguettevõtja lisatav ärikasum üldteenuse hinnale on väike, siis kodutarbijal mingit motivatsiooni uut elektrimüüjat otsida ei ole, sest elektrit saab ta ka üldteenusena  turuhinnaga ja vaevalt, et uus müüja suudab turuhinnast odavamalt elektrit müüa. Selle variandi varjuküljeks on see, et elektri müüjad kodutarbijate osas konkureerima ei hakka - tarbija ei ole motiveeritud elektri müüjat vahetama. Elektrituru avamine tähendab kodutarbija jaoks sellisel juhul peamiselt igakuiselt muutuvat elektrihinda.

Kui võrguettevõtja poolt üldteenuse hinnale lisatav ärikasum on aga suurem summa, siis on tarbija juba rohkem motiveeritud üldteenusest loobuma, vabaturu erinevaid pakkumisi omavahel võrdlema ning otsustama, kumb talle kasulikum on. Üldteenus jääb sellisel juhul kodutarbija jaoks pigem ajutiseks lahenduseks, kuni ta leiab endale soodsama elektri ostmise võimaluse. Sellisel juhul võib ennustada elektrimüüjate aktiivset konkureerimist kodutarbijate nimel, mis tegelikult ongi elektrituru avamise üks eesmärke – panna elektri tootjad ja müüjad konkureerima ja saavutada seeläbi tarbija jaoks võimalikult soodne energia hind.

Võib muidugi küsida, et miks üldteenuse baashinnaks on võetud eelnõus just elektribörsi hind. Vaidlust ei ole selles, et see on turuhind, kuid samas tuleb arvestada sellega, et mitte kõik 37 Eesti võrguettevõtjat ei osta elektrit börsilt ega kavatse seda ka tulevikus teha. Eelnõus võiks sisalduda alternatiivina võimalust võtta üldteenuse baashinnaks ka börsiväliselt ostetava või  ise toodetava elektrienergia hind, kui võrguettevõtja just sel moel elektrienergiat hangib.

Eelnõu ütleb lakooniliselt, et kui võrguettevõtja ise elektri müügiga ei tegele, siis nimetab ta üldteenuse osutajaks tegevusloaga elektrimüüja. Sisuliselt tähendab see seda, et üldteenuse osutaja leidmise eest vastutab võrguettevõtja, kuigi selle eest peaks vastutama riik.

Kui üldteenuse osutamise eest makstav tasu on väike, siis ei pruugi ükski müüja olla huvitatud üldteenuse ülesande täitmisest ning sellisel juhul peab olema seaduses kirjas mehhanism, kuidas toimub üldteenuse osutaja määramine riigi poolt, kasvõi kohustuslikult. Kui üldteenuse osutamise tasu on piisavalt suur, et pakkuda huvi mitmele müüjale, siis peab olema tagatud nende võrdne kohtlemine ja parimaks lahenduseks on sellisel juhul avalik konkurss.

Eelnõus väljapakutud üldteenuse regulatsiooni puuduseks on see, et ei ole mõeldud neile kodutarbijatele, kelle jaoks üldteenus eelkõige määratud peaks olema. Jutt on tarbijatest, kes oma majandusliku, sotsiaalse või tervisliku seisundi tõttu ei pruugi olla võimelised elektri eest tasuma. Kuna eelnõu selliste kaitsetute tarbijate osas elektrihinna osas mingeid erisusi ei tee, siis on jäetud ka sotsiaalselt nõrgematele kodutarbijatele elektri kättesaadavuse küsimus tegelikult lahendamata. Olgu siinkohal öeldud, et Eestis on üle 115 000 pere, kelle igakuisest sissetulekust kulub ca 15% energiakulude tasumiseks. Eelnõus tuleks määratleda, keda loetakse kaitsetuteks tarbijateks ja kuidas tagatakse ka neile õigus elektrivarustusele.

Samuti tasub tähelepanu juhtida veel ühele eelnõu põhimõttelisele kitsaskohale, mis avaldub ka üldteenuse regulatsiooni juures. Nimelt on üldteenus eelnõu kohaselt tagatud üksnes neile kodutarbijatele, kelle elektripaigaldis on ühendatud võrguettevõtja võrguga. See tähendab aga seda, et kodutarbijatel, kellel liitumislepingut võrguettevõtjaga vahetult ei ole üldteenusele eelnõu kohaselt justkui õigust ei oleks. Seadusesse tuleks kirjutada sisse sätted ka selle kohta, kuidas nn alltarbijatest kodutarbijad saavad õiguse nii elektrimüüja valimisele kui ka üldteenusele, sest vastasel juhul on tegemist kodutarbijate ebavõrdse kohtlemisega.

Oluline küsimustering, mis on jäetud eelnõus üldteenuse puhul tähelepanuta, on see, kui elektrimüüja läheb kas pankrotti või lõpetab muul põhjusel ootamatult tarbijatele elektri müügi. Sellises olukorras peab ajutisele uuele elektrimüüjale toimuma tarbijate üleandmine kiiresti ja vajadusel isegi kohustuslikus korras. Võrguettevõtja peale lootmine ei pruugi siinkohal olla piisav. Kindlasti on kliendiportfelli ülevõtmine seotud ka täiendavate kuludega, mistõttu tuleks eelnõus ette näha, kes ja kuidas need kulud kannab.