Aimar Altosaar: tuimad ja hingetud ametnikud

Aimar Altosaar. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Tuima ametniku hukkamõistmisega saame kõik hästi hakkama, sest keegi peab ju süüdi olema, kui kõik ei laabu nii, nagu me tahame ja õigeks peame. Sotsiaalministeeriumis toimus suvel tippametnike hulgas põhjalikum aadrilaskmine, sest koroonaepideemia häirib elu ja vaktsineerimiskorraldus jätab kõvasti soovida.

Ka iga teise ministeeriumi ja ametiasutuse tööst kuuleme lugusid, mis ei tee au Eesti riigile, või põrkume ise oma asju ajades ametkondliku kitsarinnalisuse ja ignorantsusega. Ametnikkonda nimetatakse ka bürokraatiaks või viimasel ajal süvariigiks, mis on juba iseenesest negatiivse tähendusega ning tekitab lihtsas inimeses viha.

Püüdkem aga mitte olla «lihtsad», vaid aktiivselt kaasa mõtlevad ühiskondlikud olendid ning analüüsime selle tuimuse põhjusi. 1990ndatel loodi Eesti riiki suure hoo ja innuga, sest me lõime seda ju iseendale. Avaliku teenistuse seadus pani ametnikele kohustuse hallata seda riiki ning tagas ka nende kaitse poliitiliste tõmbetuulte eest.

Kolme aastakümne jooksul on avalikku teenistusse tulnud kümneid tuhandeid noori, kelle pühendumise ja ametioskuste toel oleme lõimunud Euroopa Liitu ja üles ehitanud kaasaegse ja oma digilahenduste poolest väga eesrindliku riigiaparaadi. Suheldes keskmisest tihedamalt meie ametnikega, ei saa ma neile ette heita peaaegu midagi, pigem äratab ametnike ja teiste avalike teenistujate kompetentsus ja abivalmidus imetlust.