Juhtkiri ⟩ ELi poliitiline tahe (24)
16. september 2021, 00:00
- Von der Leyen ei kasutanud fraasi «strateegiline autonoomia»
- Euroopa Liit on 2015. aasta rändekriisist õppust võtnud
- Komisjoni presidendi kõne viitab ühisemale julgeoleku- ja rändepoliitikale
Eilne Euroopa Komisjoni presidendi Ursula von der Leyeni aastakõne vastab tonaalsuselt Eesti huvidele. Jääb vaid küsida, kas von der Leyeni pakutu elluviimiseks leidub piisavalt poliitilist tahet.
Euroopa Komisjoni presidendi kõnes oli tugev kaitsemõõde. Von der Leyen ei kasutanud fraasi «strateegiline autonoomia», vaid rõhutas koostööd NATO ja Euroopa Liidu vahel. Samas peab tema sõnul Euroopa Liit olema suuteline tagama stabiilsust ka oma vahetus naabruses. See avaldus vastab kindlasti Eesti huvidele, sest oleme ju näinud, kuidas Valgevene on üritanud migrante suunates külvata ebastabiilsust Leedus, Lätis ja Poolas.
Von der Leyeni kõnest nähtus ka, et Euroopa Liit on 2015. aasta rändekriisist õppust võtnud. Euroopa Komisjoni president nimetas Valgevene tegevust Leedu piiril hübriidrünnakuks. Säärane sõnum nii kõrgelt tasemelt annab praeguse rändekriisi mõistmiseks selge suunise ja Leedu nagu ka Poola ja Läti võivad tunda Euroopa Liidu toetust.
Säärane avaldus võibki viia ühisema julgeoleku- ja rändepoliitikani, sest varem takistas seda ELi liikmesriikide erinev kogemus ja arusaam immigratsioonist. Kui lõunapoolsed ELi liikmesriigid olid hädas migrantidega, ei suutnud Ida-Euroopa riigid nende muresid mõista. Nüüd võib see muutuda.
See võib tähendada ka uusi üleeuroopalisi makse, mille üle Eesti otsustada ei saa. Siin peab Eesti ilmutama diplomaatilist aktiivsust, kui konkreetne maksuplaan välja ilmub.
Suurim küsimus on siiski poliitilises tahtes, mida von der Leyen oma kõnes ka esile tõi. Euroopa iseseisvast kaitsemõõtmest on räägitud aastaid, eri nimede all, kuid jõutud on väheste tegudeni.
Nii näiteks kirjutasid Briti toonane peaminister Tony Blair ja Prantsusmaa toonane president Jacques Chirac 1998. aastal alla St Malo deklaratsioonile, millega loodi Euroopa julgeoleku- ja kaitsepoliitika. St Malo deklaratsioon oli vastus Euroopa Liidu suutmatusele sekkuda sõjaliselt Balkani sõdadesse, kuhu tõi otsustava pöörde ikkagi USA.
Nüüd pole kahtlust, et Euroopa Liit on otsustanud reageerida lääneliitlaste häbiväärsele lahkumisele Afganistanis, kus ameeriklaste taandumise järel polnud eurooplased ise võimelised Talibanile vastu seisma. Lisatagu veel ameeriklaste ühepoolsest käitumisest tekkinud frustratsioon, mis kindlasti mõnes eurokoridoris valitseb. Kuid kas see frustratsioon viib reaalse iseseisva kaitsepoliitikani, on muidugi iseküsimus.
Ent kui 1998. aastal elati ikkagi veel külma sõja lõppemise eufoorias ja tegemist oli ajaga enne 9/11 terrorirünnakuid, Venemaa agressioone ja Hiina tugevnemist, siis praeguseks on rahvusvaheline kontekst kardinaalselt muutunud.
Seda tunnistas ka von der Leyen ise, kui kõneles riikidevahelisest «hüperkonkurentsist». Säärane avaldus langeb kokku tema varasema jutuga geopoliitilisest komisjonist.
Kõnes kõlas ka Eestile muret tekitavaid noote, kui Euroopa Komisjoni president tõi esile vajaduse luua ELile senisest enam omavahendeid. Loogiliselt on see kooskõlas kavaga muuta EL kaitse poolest iseseisvamaks, kuid see võib tähendada ka uusi üleeuroopalisi makse, mille üle Eesti otsustada ei saa. Siin peab Eesti ilmutama diplomaatilist aktiivsust, kui konkreetne maksuplaan välja ilmub. Eelkõige aga paneb kõik paika poliitiline tahe midagi muuta.