Pärtel-Peeter Pere: kellele on vaja jalgrattateid?

Pärtel-Peeter Pere Foto: Erakogu (pilt: Helen Purge)

Turvalised jalgrattateed ja hea linnaruum on tänavu kohaliku omavalitsuse valimiste üks olulisemaid teemasid. Inimeste ohutus peab olema alati kõige tähtsam. Praegu see linnas nii ei ole. See peab muutuma, kirjutab Tallinna rattalinnapea Pärtel-Peeter Pere (RE). 

Mullu hukkus üheksa inimest, 134 korral sõitis auto inimese vigaseks, sealhulgas lapsed, ning seda ülekäigurajal. Linn on keeldunud nullvisioonist: et liikluses ei hukkuks kedagi. Sajad linnad on ­nullvisiooni (ing k Vision Zero) eesmärgiks võtnud, Oslo, Oulu ja Helsingi selle saavutanud.

Rakendusliku Antropoloogia Keskuse koostatud «Laste ligipääsetavuse uuring» kinnitab, et ei ­laste ega lastevanemate sõnul pole ­tänavad ohutud. Lisaks närvilisele autoliiklusele ohustavad rattad ning elektritõukerattad inimesi kõnniteedel. Autoga pole kuskil parkida. Korterit ei saa osta ilma parkimiskohata, isegi kui pole plaanis autot kasutada. Ettevõtlus kiratseb, kui tänavaid valesti disainitakse – mõelgem Pärnu maantee lõigule Vabaduse väljaku ja Hariduse tänava vahel, Narva maanteele või Liivalaiale.

Kõigil on õigus ja vabadus autoga sõita. Tallinnas on 450 autot 1000 elaniku kohta ning linna eesmärk on 650 autot 1000 elaniku kohta, kui lugeda teedeprojekte. Helsingis on see suhe 350 : 1000, nagu ka Stockholmis ning trend on langev. Mida rohkem ehitatakse autodele sõiduteid, seda rohkem saab autosid. See on linnaplaneerimises aastakümneid empiiriliselt tõestatud nähtus ehk esilekutsutud nõudlus (ingl k induced demand).