Kohtuotsus olgu avalik

Riigikohtus ei võtnud kaitsja kaebust arutusele. Foto: Margus Ansu / Postimees

• Kohtud ei tohiks liikuda kinnisuse suunas
• Kohtuotsuse kinniseks kuulutamine olgu pigem erand
• Avalikkusel on õigus teada kohtutest võimalikult palju

Kohtumenetlus võiks Eestis olla võimalikult avatud.

Kohtupidamise avatuse nimel koostatud kohtumenetluse avalikkuse seaduse eelnõu salastab tegelikkuses tsiviil- ja haldusasjade menetluses osalejad.

Mõni aeg tagasi olime hämmingus, kui Tallinna Sadama protsessis keelas kohus tunnistajate ütluste avaldamise. Riigikohus asus seisukohale, et selline piirang polnud õigusemõistmise huvide ega ühegi muu erandliku asjaoluga põhjendatud. Kuidas me nüüd jälle tagurpidimaailma jõudsime?

Põhiseaduse paragrahv 24 ütleb, et kohtuistungid ja kohtuotsused on avalikud. Tõsi, põhiseadus ei välista erandeid, kui seda nõuab eraelu või nõrgema poole kaitse. Samuti võib kohtuistungi kinniseks kuulutada, kui seda nõuab riigi- või ärisaladus või õigusemõistmise huvid.

Seega annab põhiseadus üldpõhimõtte ja möönab seejärel, et erandid on võimalikud. Nüüd lükatakse meid kõverpeeglisse, kus kohtuotsuste anonüümseks muutmine on reegel ja mitteanonüümsus erand, milleks tuleb taotlus esitada.

Meile püütakse öelda, et kohtulahend on ikka avalik, lihtsalt osalised on nende privaatsuse huvides «anonümeeritud». Vabandust, aga kohtuasjad tekivadki lihast ja luust ning selge kodanikunimega inimeste vahel, astraalkehad omavahel kohut ei käi.

Tekib küsimus, kas me ei ole kõikvõimaliku andmekaitsega liiga kaugele läinud, kas ei muutu see põhimõte maoks, kes õgib iseenda saba. Tegelikus elus võib see aidata krooniliste võlgnike ja pankrotimeistrite peitmist.

Postimehe otsesaates kõlasid elulised näited selle kohta, kuidas võib peitu minna erakonnale tehtud keelatud annetust puudutav kohtuasi. Või mõni planeeringuvaidlus, mille puhul selgub, et omavalitsus võis anda kellelegi põhjendamatu eelise. Sellised olukorrad pole eraasjad ja kui siin tuleb hakata tõestama õigustatud huvi, on see jabur.

Kuidas me sellise olukorrani jõudnud oleme? Juba hallil ajal oli kohtupidamine avalik, igaüks võis seda saalis jälgida ja kogukonnas ei saanud saladuseks jääda, kes kellega kohut käib. Kui umbes sajand tagasi avaldasid ajalehed kohtukroonikat, siis oli sellisel avalikustamisel ühiskonnale selge pedagoogiline otstarve.

Avalikkus on lääneliku avatud ühiskonna peamine aluspõhimõte. Kohtupidamise avalikkus on meie põhiseaduslik õigus. Kui selles on õigustatud erandeid, siis tuleb neid põhjendada, mitte vastupidi.

Tänapäeval tuntakse kirjalikku menetlust ja enamik kohtuotsustest ei mahu juba ammu leheveergudele. See aga ei tähenda, et kohus tohib muutuda nähtamatuks, ühiskonnast irdunud ja talle tundmatuks paralleelmaailmaks.

Loeme «Tõde ja õigust», aga seda, et kohut käisid Pearu ja Andres, ei või me teada?

Kindlasti on eelnõukavandis meid ehmatanud tõrvaklimbi kõrval palju positiivset, nagu näiteks jõustumata kohtuotsuste avalikustamine ja mõne kohtuistungi avalikud ülekanded. Mis nii hea ei ole, seda saab muuta. Alles siis, kui eelnõu riigikokku jõuab, saab rahvaesindus teha seda, milleks president teda äsja üles kutsus. Tuleb leida ühiskonnale parim tasakaalupunkt.

Avalikkus on lääneliku avatud ühiskonna peamine aluspõhimõte. Kohtupidamise avalikkus on meie põhiseaduslik õigus. Kui selles on õigustatud erandeid, siis tuleb neid põhjendada, mitte vastupidi.