Janno Kell: kes aitab autistlikku noort?

 Pilt on illustratiivne. Foto: Volodymyr Melnyk/Panthermedia/Volodymyr Melnyk

Meie perre sündis 2008. aastal teine laps. Umbes kolmeaastasena märkasime, et midagi on pisut teisiti. Lapsel diagnoositi autism.

Praegu käib ta erivajadustega laste koolis ning võib öelda, et koolitee on toetatud. Vaimse arenguhäirega lastel on võimalik kohaliku omavalitsuse (KOV) finantseerimisel saada kaheksaks tunniks päevas tugiisik. Toimetulekuõppe klassid on väikesed, üldjuhul on neis 3–4 õpilast, kellega tegelevad klassijuhataja, abiõpetaja ja tugiisikud. Kuna tähelepanu koondamine õppetegevusele osutus ka sellises klassis liiga keeruliseks, on meil nüüd individuaalõpe.

Kõige keerulisem on puudega laste perele aeg, kui lõpeb koolitee ehk lapsest saab täiskasvanu. Siis ­kukub kokku kogu senine toetav taustsüs­teem. Korraga ei ole tema ­edasine käekäik enam kellegi asi. Teoreetiliselt peaks siis käe ulatama riik ja KOV ning jätkuma erihoolekandeteenused, kuid vabu teenuskohti ei ole ja järjekorranumbriks saab 2000+. Kui näiteks üksikhooldajast lapsevanem peab tööle minema, kuhu ­selline erivajadusega laps jääb? Arengus ­algab kiire tagasilangus.