N, 1.12.2022

Juhtkiri ⟩ Toompea ohakas ja viinapuu

Postimees
Toompea ohakas ja viinapuu
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 6
Päeva karikatuur 
Päeva karikatuur Foto: Urmas Nemvalts
  • Presidendi kõne oli argumenteeritud
  • Riigikogu peab leidma tasakaalu vastutuse ja vabaduse vahel
  • Rahvaesindus ei saa jääda tagapingivaatlejaks

President Kersti Kaljulaidi kõne riigikogu sügishooaja avaistungil oli muljet avaldavalt hea. Ta rääkis parlamendile parlamendi rollist, eristudes riigikogu esimehest Jüri Ratasest, kes esitas klassikalise kõige-kõne, kus oli raske kandvat sõnumit leida.

Riigikogu kahanevale rollile on tähelepanu juhitud ennegi, kuid Kaljulaidi jutt sisaldas argumente. Koroonataudile reageerides suurendas riigikogu ametnike volitusi, hägustades vastutust ja paigutades end priitahtlikult kuhugi tagaistmele.

Just riigikogu peab uuesti ja uuesti otsustama vabaduse ja vastutuse tasakaalu, mitte jätma küsimusi töötajate vaktsineerimiskohustusest kaitseväe, politsei- või haiglajuhi peale.

Tagaistmevaatlejaks jäämine võib tunduda mõnus, kuid hiljem maksab kaotatud initsiatiiv kätte. Just nii võib tekkida ametnikeriik ja mureneda usk parlamentaarse riigikorralduse headusesse. Ametnikeriigist kõneleb ka äsja teravat vastukaja pälvinud riigieelarve protsess ja riigikogu hääbuv roll selles.

Samuti osutas president Kaljulaid ettenägevalt õiguste ja kohustuste tasakaalu küsimuse kerkimisele seoses rohepöörde ja kliimameetmetega. Kui riigikogu ei võta endale selles debatis keskset rolli, siis kes seda teeb?

Retooriliselt võib seda, millest president viimases olulises ametikõnes rääkis, nimetada nn süvariigiteooria intelligentsemalt põhjendatud arenduseks. Jutt on ohtudest, mis kaasnevad ametnike pädevuse laienemise ja rahvaesindajate oma vähenemisega.

Ühes on aga president Kaljulaidil tuline õigus: rahvaesindus ei või jääda sündmuste järel lohisevaks tagapingivaatlejaks. Kas ja kuidas Kaljulaidi vaim riigikogu äratada suudab, selgub ilmselt siis, kui ta on oma praegusest ametist lahkunud.

Miks aastaid süvariigist rääkinud EKRE saadikud kõne ajal saalist lahkusid, teab kõige paremini ilmselt istungisaali taga palendikivile jäädvustatud ohakas. Kuid selle kõrval on riigikogu fuajees ka kivisse raiutud viljadest lookas viinamarjaväädid. See on rahvaesindus, mis väärib austust, kui ta meile tulise debati järel teed näitab ja vastutuse võtab.

Viljaka viinapuu vääriline oli riigikogu alles äsja, kui saavutas presidendivalimisel protseduuriliste vastuolude kiuste põhiseaduspärase tulemuse.

Riigikogu esimees loetles eile ainsa parlamenditöö mahukuse näitajana nn OTRKsid ehk oluliselt tähtsate riiklike küsimuste arutelusid. Kui eelmises riigikogu koosseisus oli neid 39 ja üle-eelmises 29, siis praegune koosseis võivat hästi pingutades rekordi teha.

See on pentsik jutt, sest kõik asjaosalised taipavad, et need arutelud on paremal juhul huvitavad, kuid seal ei langetata otsuseid. Halvemal juhul on OTRKd kehvad parteipoliitilised esitused, sest igal fraktsioonil on selliste arutelude algatamiseks oma limiit.

Mis puudutab muid parlamenditöö statistilisi näitajaid (eelnõud, arupärimised jm), siis nende osas läheb riigikogu praegune koosseis ajalukku õige passiivsena. Tõsi, siin tuleb arvestada koroonataudi haripunktil tekkinud töökatkestusega.

Ühes on aga president Kaljulaidil tuline õigus: rahvaesindus ei või jääda sündmuste järel lohisevaks tagapingivaatlejaks. Kas ja kuidas Kaljulaidi vaim riigikogu äratada suudab, selgub ilmselt siis, kui ta on oma praegusest ametist lahkunud.

Märksõnad
Tagasi üles