Tarmo Pikner FOTO: Erik Prozes

EL murendab ise oma alustalasid – ühenduse eelkäija oli Euroopa Söe- ja Teraseühendus, kuid süsi ja teras on nüüd rohepöörde tõttu häbi all, kirjutab kolumnist Tarmo Pikner.

Artikkel on kuulatav
digipaketi tellijatele
Tellijale Tellijale

Muidugi ei kuuluta Euroopa Liidu kadu von der Leyen Brüsseli keskväljakul La Grand-Place’il ega Keit Kasemets Tallinnas Raekoja platsil. Euroopa Liit visiseb tühjaks, noh, nagu omal ajal Nõukogude Liit – vajudes kokku omaenda raskuse all. Mitte et ma paneksin nimetatud moodustised ühte patta, vaid lihtsalt sisemiste protsesside loogika kujundab sääraste kunstlike moodustiste elukorralduse ümber.

Euroopa Liidus algas äratuntav visisemine koos suure laienemise pauguga. Mäletate – siis kui meie liitu astusime. Sealtpeale aitas endine sotsialismileer EList õhu väljalaskmist kiirendada, seejärel andsid inglased oma panuse koos põikpäiste ELi Komisjoni läbirääkijatega (juhiks prantslane!). Kuid tõelise kiirenduse andis ELi lagunemisele von der Leyen oma rohepöördega. Viimase eesmärgid on küll üllad, kuid tõmmata ilma demokraatlikke protsesse läbimata, rahvaga läbi rääkimata ühele majandamisviisile kriips peale, arvestamata selle maksumust – see pole jätkusuutlik. Ammugi pole uue, süsinikuvaba majanduse mõju kliimale tõestatud, probleemid viiakse ühest valdkonnast teise, ühest piirkonnast teise.