Sergei Metlev: Eesti riik peab olema mitte moodne, vaid stiilne

Sergei Metlev. Foto: Sander Ilvest

Riigiesteetika peegeldab riigirahva suhtumist endasse ning annab maailmale aimu riigis valitsevate kommete kohta. See algab pisiasjadest nagu sõduri väljanägemine presidendilossi auvahtkonnas, kirjutab kolumnist Sergei Metlev. 

Ühel augusti hommikul tegin Kadriorus jalutuskäigu. Presidendilossist möödudes panin tähele, et midagi on muutunud – auvahtkonna sõduritel oli tavapärase ilusa paraadvormi asemel seljas halvasti istuv tavaline laiguline. Seda üritati kompenseerida nahkvööga, mis mõjus sel vormil kui appihüüe.

Miks tuleb rääkida riigiesteetikast? See küsimus on väga sarnane sellega, miks on parem elada rohelusega ümbritsetud, kauni arhitektuuriga korralikus majas. Lagunev hall fassaad, räpane trepikoda ning poriparkla lillepeenra asemel demoraliseerib. Päevast päeva ilu puudumist kogedes on risk kaotada usk ilu võimalikkusesse asjades ja inimestes. Tekib nõiaring: kui ilul on lastud kord lõplikult surra, siis toodab tema laip aina rohkem koleduse mürki. Tulemuseks on inimhinge kõverdumine ehk vaenulikkus ja passiivsus.

Nõukogude Liit demonstreeris, kuidas ilu puudumine lagundab ühiskonda. Eitades ilu, püüdluses kõik ühtlustada ja toppida nii palju inimesi ühele ruutmeetrile kui võimalik, loodi hiiglaslikud inimpesad ehk paneelelamurajoonid. Anonüümsus ja sisemine hallolek sai neis valdavaks meeleoluks. Standardiseeritud hall hoov-tänav-pood võõrandas inimesi veelgi rohkem teineteisest. Kui lisada siia juurde defitsiit, laialdane joomine ja üleüldine moraalilangus, siis muutub keskmise NSV Liidu elaniku psühholoogiline seisund riigi läbikukkumise eelõhtul selgemaks. Lõppkokkuvõttes on väga hea, et punariik lagunes, ent psühholoogiliselt on ilu puudumise ohufaktor universaalne.