Eesti jaoks tähendaks see sisuliselt vaktsineerimist kahel rindel. Ühelt poolt on meil veel suur hulk vaktsineerimata inimesi. Kui tahame kaitsepoogitute hõlmatuselt jõuda samale pulgale Soome ja Taaniga, kes on hakanud liikuma piirangutevabama elukorralduse poole, siis praeguste näitajate juures on Eestil veel omajagu minna, et ületada 70 protsendi piir. Lisadoosist saaksime rääkida vaid nende elanike puhul, kes on eelnevalt kaks doosi kätte saanud.
Mingis mõttes kobame viirusega võideldes pimeduses, sest kõikide asjaolude kohta pole veel täielikku selgust. Tänases Postimehes kirjutame sellest, et kui tahame kujundada inimesel kaitse viiruste vastu, peab viirusvastaste antikehade hulk veres olema vastaval tasemel.
Konks peitub aga selles, et me ei tea, millisest antikehade hulgast see soovitud tase algab. See on kahtlemata argument neile, kes pooldavad kolmanda doosi manustamist riskirühmadele.
Siiski ei maksaks arvata, et praegu kasutuses olevad vaktsiinid jääksid liiga lahjaks. Igapäevane haigestunute osakaal räägib vaktsineerimiskuuri lõpule viinute kasuks. Lisaks on Pfizeri/BioNTechi vaktsiini loomise taga olnud teadlased kinnitanud, et Delta variant küll levib väga tõhusalt, kuid õnneks reageerib hästi vaktsiinile. Tõsi on see, et kaitse nakkuse eest väheneb aja jooksul, kuid kaitse raske haigestumise eest kestab kauem.
Eesti vaktsineerimisplaan peaks üha rohkem keskenduma nende eakate kaitsepookimisele, kes pole seda veel mingil põhjusel saanud ega tahtnud teha. Vaid nii vähendame survet tervishoiusüsteemile.