Andi Hektor: terrorirünnak kui innovatsioonivedur

Andi Hektor FOTO: Erakogu FOTO: Erakogu Foto: Erakogu

Just 9. septembril 2001 adusin selgelt ja sirgelt, kui tilluke on meie globaalne külake. Tol õhtul sattusin juhuslikult ühte Tartu kõrtsi, kus nurgas mängis telekas, näidati CNNi uudiseid. Sealsamas ekraani lähedal istus üks New Yorgi perekond. Nad lihtsalt vaatasid õudust täis silmadega ja sõnatult toimuvat. Neid nähes tundsin torget – abstraktne ja elukauge tragöödia muutus hetkega isiklikuks, kirjutab kolumnist Andi Hektor.

9/11 põhjustas Ühendriikides kriisi, mis ringlainetusena levis üle maailma. Lihtsustatult, Ühendriigid oli ju supervõim. Võidetud oli külm sõda, Iraagis toimuv oli näidanud ülevõimu ka «kuumal» lahinguväljal. 9/11 oli aga nagu ootamatu löök kubemesse. Füüsiliselt nõrk, emotsionaalselt ülivalus! Aga nagu me teame, iga kriis peidab endas võimalusi. Kas ja milline on 9/11 terrorikriisist tekkinud innovatsioonilaine? Enne selle raske teema sakutamist hüppan pool sajandit varasemasse aega, II maailmasõtta.

See sõda tekitas tohutuid kannatusi, aga ka teadusliku ja tehnoloogilise hüppe, innovatsioonipahvaku majanduses ja ühiskonnas. Just siis hakkas läänemaailm ennast defineerima liberaalse demokraatia kandjana. Sellised mõisted nagu sõna-, meelsus- ja akadeemiline vabadus said praeguseni säilinud vormi ning oma koha liberaalse demokraatia lõimede hulgas just tollal.