Andres Herkel: parema demokraatia nimel

Andres Herkel. Foto: Konstantin Sednev

Olen vahel kimpus väljenditega nagu «demokraatialiikumine» või «demokraatiameelne opositsioon». Kui räägime Hongkongi aktivistide mahasurumisest Hiina julgeolekuseaduse alusel, on lammaste sikkudest eristamine lihtne. Need, keda vangi pannakse, on demokraadid ja endise Briti asumaa kodanikena nad teavad, milliseid väärtusi kaitsevad. Kui vaadelda mõnd kolmanda maailma riiki, siis ei saa sugugi kindel olla, et tänane demokraatiamajakas pole võimule tulles ise autokraatlik. Demokraatia võib olla võimulepääsu võimalus, mitte põhimõte.

Seega on iseäranis oluline piiritleda, mida me demokraatiana silmas peame ja milliste sammudega saame tagada selle parema toimimise. Eestis pole ükski opositsioon koalitsioonist a priori demokraatiameelsem (või vastupidi), aga halvasti lahendatud küsimusi on mitu.

Pean silmas ebakohti, mille muutmine jääb selle taha, et erakonnad ei jõua kokkuleppele. Enamasti ilmub välja keegi, kes tahab kõik korraga pea peale pöörata, nõudes presidendi otsevalimisi, majoritaarset valimissüsteemi või alalisi referendumeid. Järgneb hulk poliitilist müra ja mitte ühtegi tegu.

Minu meelest on põhiprobleemid hoopis järgmised.