Ohvrikivi Kuningakivi Maidla hiiemäe lähedal. FOTO: Pikne Kama

Kui eelmise aasta varakevadel ühe muinsuskaitsealuse ohvrikivi kõrval saed käima tõmmati, sai tulemus klassikaline – täiesti lage plats. Mängi või golfi. Et saemehed olid nii kehtivatest reeglitest kui ka metsateatises esitatud soovitustest üle sõitnud, käivitas keskkonnaamet süüteomenetluse. 

 

Ohvrikivi ise ehk mõhnaga rändrahn, mille leiab muinasregistrist numeraalse hellitusnime alt 12178, jäi alles. Esialgu jäid püsti ka läheduses kasvavad tammed. Esialgu, sest keskkonnaamet tegi saejuhtumiga umbes samaaegselt ettepaneku Matsi-Kärneri tammik üldse kaitse alt välja arvata. Põhjus: puistu ei erine ümbritsevast metsast piisavalt palju, et peaks ilmtingimata riikliku kaitse all olema. Liiatigi on sealsed tammed noored, nii 50–60 aasta vanused. Elustikuspetsialisti abita valminud dendroloogiline hinnang sedastas omalt poolt, et tammiku puud ei ole dekoratiivsed. Kelle või mille jaoks peaks puu dekoratiivne olema, seda hindajad täpsustama ei hakanud.

Kõige krooniks seisis seletuskirjas, et puistuna pole antud kooslus haruldane – selliseid leidub mujalgi Eestis. Isegi kui viimane lause pidanuks kõlama sama stiilselt nagu Miles Davise trompetisoolo, oli argumendi häälestus viimase võimaluseni paigast ära. Sest tammikutel on juba praegu oluline looduskaitseline väärtus, mis ajas kasvab. Ja sinililletammikud on kooslusena haruldased, millest kirjutab ühes tuntud raamatus professor Jaanus Paal – Baeri medali, Eesti teaduspreemia ja Valgetähe V klassi teenetemärgi kavaler.

Tammikud on euroliidu mõistes haruldus

Küll aga võttis MTÜ Päästame Eesti Metsad, mida on riigil järjest keerulisem sõnatuks ehmatada, pärast niisuguse seletuskirja lugemist ööpäevaks aja maha. Ja koostas seejärel keskkonnaameti jaoks terve paketi ettepanekuid. Koos selgitustega. Ning unustas need kõik muidugi tähtajaks saatmata, sest loodust ja riiklikku ebapädevust remonditakse Eestis isiklikul initsiatiivil ja isikliku raha eest ning kõiki asju lihtsalt ei jõua tehtud. Nii ei olekski riik äärepealt teada saanud, et vähemalt 60-aastased tammeenamusega metsad pole kaugeltki tavalised majandusmetsad, nagu seletuskiri ekslikult väidab. Õnneks saatis vähemalt Roheline Pärnumaa enda selgitused valitsusasutusele ära ja tuletas möödaminnes meelde, et tammikute haruldust Euroopa Liidus näitab kasvõi see, et Matsi-Kärneri tammiku laadseid laialehiseid metsi kaitstakse Natura aladel kui esmatähtsat elupaigatüüpi. Tammikud on terves Mandri-Eestis väheesinevad kooslused.

«Tammesid ja tammikuid on Eestis vähe,» kirjutas ka Päästame Eesti Metsad oma saatmata kirjas igaks juhuks ülima sõnaselgusega. Ja lisas, et mitte ainult nende arvates, vaid Euroopa Liidu strateegiast lähtuvalt on kaitse all oleva ala hulka tarvis suurendada.

Asemele teised liigid

Kogu elurikkuskatastroofi taustal võiks Matsi-Kärneri vahejuhtum koos oma sammaldunud ohvrikivi ja selle ümber vohavate metsmaasikatega ununeda, aga paraku terendab juba lähiajal oht, et kaitse all olevad alad jäävad kaitse alt sootuks välja. Sest looduskaitseseaduse järgi kaotavad kõik enne 2004. aastat kinnitatud kaitsekorrad ülejärgmise aasta kevadel kehtivuse.

Tunneli lõpus võbeleva küsimärgina kaunistas keskkonnaameti seletuskirja muuhulgas ka hüpotees, et lageraieid tehakse tammikutes üliharva, kuna puistute küpsusvanus jääb vahemikku 150–200 aastat ja see omakorda tähendab, et neid pigem ei raiuta.

Ilus jutt küll, ent metsamajandamise eeskirja järgi tohib viljakal mullal kasvava tammepuistu iga 90 aasta järel lageraiega maha võtta. Uued asemele istutatud puud aga ei pea enam tammed olema ja enamasti ei olegi. Omamoodi absurdne on asjaolu, et metsamajandamise eeskirja lisa toob välja kõik puuliigid, mille alusel arvestatakse mets uuenenuks, kuid tamm puudub sellest nimekirjast. See tähendaks justkui, et noor tammik ei lähe uuendatud metsana arvesse. Traagika seisneb selles, et erinevalt kuusikutest pole riiklikel kliimakangelastel kavas tammikute mahtu suurendada. Nimelt ei istutagi tänapäeval keegi tammikuid, sest kui istikuid ka saada oleks, sööksid kitsed ja põdrad need hoobilt põõsasteks. Üsna lootusetu ettevõtmine.

Inimkond lööb platsi puhtaks

Õigupoolest keerati siinsete tammikute osas vint juba neoliitikumis siledaks. Aastat 6000 tagasi oli praegustel Eesti aladel tammeenamusega lehtmetsi kolm korda rohkem kui okasmetsi ja ilmselt lokkas veel 4000 aastat tagasi meie piirkond tammikutest. Aga siis ilmus pildile inimene – suures plaanis ja tegusana. Kuna tammikute muld tundus ideaalselt sobivat põllumaadeks, võttis metsapoliitika kohe algusest peale Stora Enso kursi. Kaasa aitas ka see, et tamm ise osutus üliheaks tarbepuuks. Tuhande aasta jooksul vähenes tammikute pindala rohkem kui kaks korda – nad võisid siis moodustada veel kümnendiku siinsetest metsadest. Aastal 1923 oli tammikute pindala riigimetsades ligi 2500 hektarit, 1940. aastal aga vaid viiendik sellest.

Nüüdseks moodustavad Eesti tammikud alla 1 protsendi metsamaast. Viimase info tammikute osakaalu kohta leiab keskkonnaagentuuri kodulehel rippuvast aastaraamatust, mille järgi oli 2019. aastal tammikuid 0,7 protsenti. Tõsi, SMI-andmete pealt, mis oma kaootilisuse tõttu just kohtusse jõudsid, oli tammikuid tunamullu 0,36 protsenti.

Neid trende arvestades ei lähe ilmselt enam kaua, kui tsaariaegne fraseologism «Tere hommikust, tulen tammikust» taandub kõigile täiesti mõistetamatuks.