Kiik ei saabu peaaegu kunagi koosolekule ettevalmistamata. Ta on alati asjaga kursis ja teinud «kodused ülesanded» selgeks hindele viis pluss. Ometi ei juhi ta neid koosolekuid ega tee otsuseid. Koosolekuid juhib enamasti keegi teine, aga Kiik räägib koosolekutel, ja ta räägib palju. Koosolekutelgi on ta viisakas, kena ja analüütiline, aga rohke rääkimise tulemusena muutub see kõik roosaks vahuks. Ja see roosa vaht ümbritseb kõiki ministeeriumis, valitsuses ja ühiskonnas.
Minister Kiige strateegilist vaadet ministeeriumi tasemel on vähe. Ta on kena ja kõigil väljast on temale otselink. Kuna Kiik on suure töövõimega ning vajab vähe und, läheb ta kolleegide hinnangul nii sügavale detailidesse, et «kannad ka ei paista välja». Tippjuhi jaoks ei ole see pluss, aga minister Kiik ei tea seda, ta ei ole varem juht olnud ning pole saanud ka juhiks kasvada. See teeb temast nõuniku ministriametis. Kui minister teeb nõuniku tööd ja nõunik juhib ministeeriumi, paralüseerib see kogu masinavärgi. Kõik kiilub kinni ja tulemuseks on kakofoonia. See kakofoonia saadab koroonapandeemia käes rappuvat ühiskonda juba liiga pikka aega.
Minister Kiik võib olla läbi põlenud, sest koormus, mis noore mehe õlgadel aastaid olnud on, võib murda kuitahes tugevaid. Ühiskonna surve sunnib minema üha enam detaili ja ka vaktsineerimisega tegeles Kiik isiklikult. Ta leppis ise ja otse kokku asju, millega jäi hiljem üle vaid nõustuda, sest avalikult ministrite vastu minnakse harva. Tulemuseks on vaktsineerimise korraldus, nagu me seda praegu tunneme. Ka vaktsineerimisjuht Marek Seer oli tema isiklik valik ning seega ka isiklik vastutus.