Nädalakommentaar ⟩ Hendrik Alla: filmitegijate südamest tulnud appikarje

Postimehe kultuuritoimetuse juht Hendrik Alla. Foto: Sander Ilvest

Oma parema äratundmise vastu alustan Lenini kuulsa tsitaadiga, ehkki seda on lihtne valesti mõista: «Kõikidest kunstidest on meile kõige tähtsam kinokunst.» Lenini ja Lunatšarski vestluses, kust see lendlause on välja nopitud, käis jutt sellest, et just liikuva pildiga on kõige parem harida valdavalt kirjaoskamatut Venemaa rahvast.

See jutt oli pea sajand tagasi, 1922. aastal. Nüüd ümbritsevad meid igal pool ekraanid. Oma kodukontoris seda kirjutades näen praegu viit eri suurusega klaasist ristkülikut. Järjest rohkem kunstilisi elamusi, meelelahutust ja informatsiooni jõuab meieni liikuva pildi kaudu. Seetõttu on ülioluline saada kirjaoskajaks just selles keeles, õppida seda lugema ja selles lugusid jutustama.

Muidugi võib öelda, et filmitegemine on tänapäeval erakordselt taskukohane, sest aparaat on kõigil taskus. Sean Baker võttis oma võrratu filmi «Tangerine» (2015) üles ainult nutitelefonidega. Aga kui sama oleks teinud näiteks Tanel Toom («Tõde ja õigus», 2019), Moonika Siimets («Seltsimees laps», 2018) või Anu Aun («Eia jõulud Tondikakul», 2018), poleks me saanud niisuguseid filme, mida kokku käis ainuüksi kinodes vaatamas 534 500 inimest. Ainult neid kolme!